Minu haaremisse lisandus täna uus kaunitar: Kati.
Kati
Kati (Vintage VEC380-12) on vormikas, kuid sale. Stringe vajab alati topeltpakis — hääl on… kandev! Esialgu suudab ta mu vasaku käe väga kiiresti ära väsitada. 🙂
Liisu
Liisu, algselt Beth (Yamaha F-310 P) on minu esimene. Kõigepealt näppisin mõnda aega Risto oma, aga lõpuks ostsin endale after6 “dividendide” eest Liisu. Oli märts 2004 ja Stanfordis oli sellele mudelile sooduspakkumine. 5 aastat hiljem elab ta kontorielu ja käib mõnikord ka pidudel kaasas. WM-data suvepäevadest (2005) on tal siiani valge (algselt helesinine) lint küljes. Tagaküljel Apple’i logo, mistõttu kutsun ma teda kohati iPod Manualiks — mängib kõike, mida kasutaja oskab. 🙂
Linda
Linda (Samick C1) on kõigist kõige mahedam — tema stringid on nailonist. Viimasel ajal Ernesto Palla Nylon Classical Black & Silver. 2006 jõulude paiku tekkis tõsine tahtmine oma värsket jõululaulu just nailonkeeltel saata — ja ennäe imet, kingitigi mulle jõuluks Linda! 🙂 Praegu on ta kodune, aitab mõnikord uusi lugusid komponeerida.
Spike
Ja lõpuks… Spike (Vintage Metal Axxe Reaper), kes minuga kõige rohkem laval on käinud. Välimuselt mitte kuigi naiselik, kuid ta hääl… Noh, ütleme nii — ta sai ostetud osaliselt mõnusalt pehme ja kantriliku clean-kõla, aga ka sellele väga kontrastsena mõjuva välimuse pärast. Oliver aitas valida. 🙂
