eilses bändiproovis jäime marguse ja ristoga mingil hetkel kolmekesi gentel-dentelit kuulama ja nii see lugu kummitama jäigi
miks on nii, et positiivsed mälestused aja möödudes võimenevad ja negatiivsed hääbuvad? ei tundunud need õpetajad tollal kaugeltki nii head, kui pärast kooli lõppu — kui nendega enam kohustuslikku kokkupuudet ei olnud 🙂
margusega (eiei, mitte selle bändi-margusega… wismariga, noh) arutasime ükspäev, kui lahe tegelaskuju sünniks mitme õpetaja iseloomuomaduste/käitumismaneeride (ja väliste tunnuste) segamisel… pikkade hallide juuste ja habeme ning karvaste jalgadega naiseks riietuv rahulik hipi, kes aeg-ajalt püha viha täis läheb ja kõiki väikese nicolas’ vägistamises süüdi mõistab, siis äkki murelikuks muutub ja teiste probleeme lahendada soovib, kuid vihastab siis taas, sest märkab, et keegi on talle ruudulisel paberil essee esitanud… äkitselt tabab teda ideepuhang klassi tagumine sein peegliga katta, et spikerdajaid paremini tabada… ja väga hea oleks sellises klassis ju oma kõnesid harjutada 😛
aijaa, mina pidin seda õpetajat kehastama… aga noh, enne tuleks lõplikult halliks minna 😉
siia sobiks muidugi ka pink floydi “the happiest days of our lives”
ma olen nostalgiline, mis teha 🙂
ahsoo, blogimistsükkel läheb nüüd sassi… paraku… sest homme ma ei saa netti… muidu oleks täpselt iga 9 päeva tagant… oh, well …