Berliin 2022: Coldplay kontsert, aga mitte ainult

Järgneb hästi pikk postitus sellest, kuidas me juulis 2022 Berliinis käisime, mida nägime, millest mõtlesime, kellega kohtusime. Head lugemist!

Kõik algab oktoobris 2021, kui meil õnnestub Ticketmasterist skoorida Coldplay kontserdi piletid. Berliini. 12. juuliks, sest siis on soojendaja H.E.R. ja kedagi teist me ei taha. Lennupiletid ostame jaanuaris — samal ajal otsustame Kka seda, kui kauaks me sinna jääda tahame. Nädal tundub hea: ei pea kohe pärast kontserti ära tormama ja jääb aega linnas natuke ringi ka vaadata.

Pisut tegeleme ka eeltööga, aga üldiselt on graafik üsna lahtine. Laseme ilmal ja uuel infol ennast tüürida. Eeltööst niipalju, et vaatan üle Berliinis levinumad autojagamisäpid (umbes nagu Bolt Drive) ja tõmban need oma telefoni. Samamoodi ka kohaliku ühistranspordi nutirakendused, üks piletite ostmiseks ja teine sõitude planeerimiseks. Sest nagu kohapeal selgub, ei suuda Google Maps remondiolukorras alati õigeid graafikuid anda. Ja noh, ega see BVG enda äpp ka alati kõike ei tea enne kui… aga sellest juba täpsemalt siis, kui me Berliinist ära hakkame sõitma.

Päev 1: 07.07.2022 — TLL-BER

Jõuame aegsasti lennujaama, sest käivad kõlakad pikkadest turvakontrolli järjekordadest. Kohapeal leiame eest täiesti harjumuspärase saba, aga parem karta kui kahetseda, eks? Sööme enne lendu ühe mõnusa itaaliapärase lõunasöögi ja teeme niisama aega parajaks. Terminalis ringi kõndides märkame, et Frankfurdi lennule minevad reisijad on kõik maskides — ka Lufthansa infotabloo manitseb, et lennu ajal peab mask ees olema. Kuskilt veebist leiame, et Saksamaa nõuabki ka praegu kõigil riigist lahkuvatel ja “riiki naasvatel” lendudel FFP2 maski. Ostame apteegist igaks juhuks maskid, sest neid me ju kaasa ei pakkinud, aga… AirBaltic ei ütle selle kohta midagi ja keegi oma hingatavat õhku ei filtreeri.

Jõuame Berliini ja otsime üles S-Bahni, mis meid lennujaamast otse hotelli viiks. Selleks ajaks olen kindlaks teinud, et kogu linnasisene ja lähiümbruse ühistransport on kasutatav 9-eurose kuukaardiga. Tegemist on riikliku energiakriisi-abimeetmega, mis meie rõõmuks kehtib ka turistidele. Tõmbame maskid ette ja hõivame oma kohvritega rongis väikese nurgakese. Varem lendude kohta mainitud FFP2 nõue kehtib ühistranspordis natuke rangemalt. Kuigi — sündmustest natuke ette rutates — umbes veerand kuni kolmandik kaasreisijaid maske ei kanna ja kedagi me kordagi kontrollimas ka ei näe. Pileteid ei kontrollita meil ka kordagi, aga vähemal ühel meiega samal ajal Berliinis viibinud eestlaste seltskonnal õnnestub siiski ka piletikontroll ära näha.

Raudteejaamast hotelli on ca 700 meetrit. Kohvrid veerevad hästi ja oleme juba üheainsa ülekäiguraja kaugusel, kui õrna niisutusena tibutanud sadu järsku padukaks skaleeruda otsustab. Kuna meil pole mingit soovi oma reisielamust kõigi riiete kuivatamisest alustada, jookseme punasega üle tänava. Liiklus on hotelli ümbruses, muide, väga hõre. Ilmselt tänu teetöödele.

Hotellitoa aknast avaneb viisakas vaade vanale raekojale ja kirikutornile, kus on meeletult palju kellasid. Ja kloostri tänavale.

Vaatame Google Mapsist, kuhukanti õhtusöögile minna — silma jääb üks jõeäärne tänav mõneminutise jalutuskäigu kaugusel. Või noh, olekski väga lähedal, kui me teetööde virrvarris ülekäiguraja leiaks. Kõnnime üle kahe silla ja tuleme teisel pool tänavat peaaegu hotellini tagasi. Hiljem leiame ka optimaalsemaid variante õigele poole teed jõuda.

Õhtusöögiks maandume kohta, mis pakub Saksa kööki. Minu suureks rõõmuks on neil ka õhtul menüüs omlett! Mis värk sellega ikkagi on, et Eestis enamik kohti omletti ainult hommikul teha oskab? Aga olgu. Praegu pole aeg selle üle jaurama hakata. Ehk siis mina tellin omleti (mille vahel tundub olevat keedukana) ja Imbile tuleb Berliini klassika aastast 1949 nimega Currywurst. Minu hilisem lemmik, muide.

Pärast õhtusööki jalutame Alexanderplatzil ja selle lähiümbruses ringi. Näeme esimest korda lähedalt teletorni, mis meile edaspidi igalt poolt koduteed hakkab juhatama. Kuni jälle padukaks keerab. Vihma eest varjume Primarki, kust leian endale sügis-talv-kevad-hooajaks uue soodsa hinnaga vesti. Hiljem Primarkist Starbucksi minnes vettib vesti hoiustav paberkott aga minutitega läbi, kuigi vihmavari on kogu aeg pea kohal.

Starbucksis saab Imbist Imbei — üsna täpne kirjapilt, arvestades kultuuride erinevust. 🙂

Õhtu lõpetuseks leiame veel snäkkide ostmiseks toidupoe ja siirdume tagasi hotelli. Järgmise päeva ilmaprognoosi vaadates lepime kokku, et just reede on õige päev loomaaia külastamiseks: pilves, pigem kergelt jahedapoolne, aga vihma ei luba. Ostame piletid netist ette, nagu siin kõik teha soovitavad.

Päev 2: 08.07.2022 — Loomaaed

Võtame metroo — hotellist üle tänava peatub üsnagi universaalne U2 — ja sõidame loomaaeda. Meenub, et minu õpilaspilet on siin kunagi ammu käinud, aga mitte ma ise. Või noh, loomaaia vastas asuvat “poolikut kirikut” nägin ma viimati sügisel 2000. Samal ajal käis Henrik minu õpilaspiletiga loomaaias. Mitte et me toona NII sarnased välja oleks näinud, aga dokumendil oli pilt umbes 5. klassist ja me ise olime selleks hetkeks abituriendid. Heh… mu juhiloal on täna vanem pilt. See selleks.

Keiser Wilhelmi mälestuskirik sügisel 2000
Sama kirik suvel 2022, natuke kaugemalt

Kas asi on 22 aastat tagasi kasutamata jäetud võimaluses, heas seltskonnas või atmosfääris kui niisuguses, igatahes loomaaeda sisenedes tunnen end korraks nagu muinasjutumaailmas.

Minu muinasjutt

Lähme vaatame pandad üle. Hästi nunnud on. Mitte küll enam päris nii beebid, nagu siltidel kirjas, aga nunnud ikkagi.

Kaardil on kirjas erinevate loomade söötmisajad. Elevantide puhul lubatakse ka juttu juurde rääkida ja kuna kellaaeg läheneb, kannustan Imbit kõigepealt just selle aediku juurde minema. Tõsi ta on, kolm vantsi ootavad ukse juures pikisilmi, et keegi nendega tegelema tuleks ja süüa annaks. Ja siis nad tulevad. Mees ja naine, mehel mikrofon pea küljes. Juttu on omajagu, aga mu saksa keele oskus pole veel sellisel tasemel, et kõigest aru saada. Ühel hetkel tunneb suurtest loomadest kõige pisem ilmselt pisut igavust ja hakkab talitajat londiga… no mitte päris toksima, aga palju ei puudu. Hoiab lonti õla kohal, justkui maiuspala ootuses. Loomaaednikud ei lase end häirida. Või kui vahepeal lasevadki, siis lükkavad londi resoluutselt tagasi. Tundub, et nad saavad omavahel hästi läbi.

Lustakad vantsud lõbusate hooldajate seltsis ilusal päikeselisel päeval

Kogu see loomaaiandus paneb mõtlema. Ühelt poolt on loomad vangistuses. Teisalt… raudselt on mõni liik tänu loomaaedade tegevusele ka täielikust väljasuremisest pääsenud. Ja siis on muidugi see mõõde, et kõigi pandade eest tuleb Hiinale renti maksta. Nojah.

Pandabeebi anonüümse loomaaiakülastajaga tõtt vaatamas. Kes võidab?
Need mägikitsed moodustavad aina peitepilte. Siin on küll ainult 2. Või kas on?

Mõned asjad on siin üsna Tallinna Loomaaia sarnased, näiteks kotkaliste puurid. Teisalt on tegemist ikkagi maailma kõige liigirikkama zoopargiga. On ka midagi, mida siin pole ja Tallinnas on: jääkarud!

Leidsin akvaariumist bugi
…ja teise…
…ja kolmanda, neljanda, viienda und kuuenda.
“Aga miks sa neid mulle ei toonud?”
“Või mulle?”
“Või… ah, ma ei hakka.”

Vaatame loomad üle ja siseneme akvaariumi. Haid, raid, millimallikad, krokodillid, kilpkonnad, putukad, ämblikud, konnad ja maod ja… uuf. Kui siin nii palav poleks, võiks kauemakski jääda, aga pärast 5 tundi hakkab juba mõningane väsimus ligi hiilima.

Üks naerusuine sebrapilt ka

Teeme raudteejaama mäkis kiire lõuna ja suundume hotelli hinge tõmbama. Sellest saab omamoodi traditsioon, et iga päeva keskel tuleme tunniks-pooleteiseks hotelli akusid laadima — endal, kellal ja vahel ka telefonil.

Meie “kodune” metroojaam on justkui muuseum, mille seinad näitavad killukesi Berliini ühistranspordi ajaloost. Taamal läheneb U2.

Sõidame U2-ga Potzdamer platzile ja näeme esimest jupikest Berliini müürist. Eesmärk on Brandenburgi värav üle vaadata, seega pikalt ei venita ja võtamegi suuna sinnapoole.

Teele jääb Euroopas mõrvatud juutide memoriaal, mis mingites aspektides meenutab Maarjamäe memoriaali. Näiteks selle poolest, et esmapilgul kirstudena tundunud betoonitükkide vahele sügavamale kõndides tuleb kõrgete müüride vahel õrnalt klaustrofoobne tunne peale. Jalgpalliväljaku suuruse mälestusmärgi eesmärk ongi näidata tagakiusatud rahva eksinud, segaduses ja sissepiiratud olekut. Töötab.

Loojangueelne päike teeb olemist helgemaks, aga üldiselt on ikka rusuv küll.

Brandenburgi värav. Rahu ja ühtsuse sümbol, kuigi… Friedrich Wilhelm II olla selle püstitamise tellinud pärast ülestõusu allasurumist Hollandis. Ja 1961-1989 paistis väravast “õigetpidi” läbi vaadates sissepiiratud Lääne-Berliin ja müür selle ees. Teeme mõned meeleolukad selfie’d.

Moodne ja meeleolukas, kas pole?

Taamal paistab kuppel riigipäeva hoone katusel, inimesed sees spiraali mööda üles-alla käimas. Tahaks ka vaadet näha. Uurime uksel seisvalt noormehelt, kas sisse saaks. “Kas teil broneering on?” Ei ole. Järelikult ei saa. Silma jääb katuserestorani veebiaadress, reserveerin meile kolmapäeva pärastlõunaks aja. We’ll be back!

Tiergartenis ringi jalutades jääb silma mälestusmärk Berliinis IIMS ajal langenud Punaarmee sõduritele. Grandioosne nagu kogu NSVL propaganda. Pronkssõduriga ja puha. Tankidest ja suurtükkidest rääkimata. Miks see siiani siin alles on? Ometi oli ta Lääne-Berliinis. Aga noh, eks tollal tundus Stalin ju kangelasena, aitas Hitlerist jagu saada ja puha. Seda enam, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Minu kuklakarvad on sellegipoolest turris ja käed vaikselt protestides rusikas.

Siin ta on. Aga miks ta on?

Läheme läbi Brandenburgi värava ida poole tagasi ja leiame õhtusöögiks toreda Itaalia restorani. Sööme kahe peale ühe pitsa. Silt laual lubab üllatust, kui vaevud neid Google Mapsis arvustama. No ja kellele siis üllatused ei meeldiks? Kirjutan ülevoolavalt positiivse arvustuse, sest õhkkond, teenindus ja toit on tõesti head. Selgub, et üllatus on Limoncello. Kuna mina naudin augustist 2009 alates vabadust, saab Imbi selle kõik endale — olla hea. 🙂

Enne hotellini tagasi navigeerimist vaatame veel Checkpoint Charlie üle. Siin linnas on ajalugu ikka kamaluga, ilusti eksponeeritult veel pealekauba. Hiljem YouTube’ist müüriteemalisi arhiivikaadreid nähes veendume, et just täpselt selline see kontrollpunkt välja nägigi.

Checkpoint Charlie, täpselt nagu vanadel piltidel. Ainult praegu oluliselt vabam.

Päev 3: 09.07.2022 — Tehnikamuuseum

Hommikul võtame esimese asjana sihiks tehnikamuuseumi. 9 aastat on möödas, aga Londoni teadusmuuseum kummitab mu peas siiani. Eks näis siis, mida Berliini sarnane asutus vastu suudab panna. Ja no suudab. Kunagise ühe olulisema raudteejaama depoode külge ehitatud muuseum kasutab neidsamu depoosid vedurite ja vagunite eksponeerimiseks. Auruvedurid, diiselvedurid, elektrivedurid, isegi üks tuleviku-U-bahn. Kui Tallinnaga võrrelda, siis… kujutame ette, et meremuuseumile tuleks laiendusena külge raudtee-, lennundus-, arvuti-, fotograafia-, tele-, raadio-, õllepruulimis- ja veel mõnedki teised muuseumid. Päris nii kaua me siin olla ei jaksa, kui eile loomaaias.

Muuseumi sees on makett sama koha peal kunagi asunud raudteejaamast ja -depoodest. Tänu abistavale sildile leiame kiiresti ka enda asukoha.
Täpselt nagu Lennusadamas või Paksus Margareetas, eks? Või noh, natuke teistmoodi.
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda!
Säh sulle uut ja vana! Samasuguse tiibade siruulatuse juures oluliselt vähem reisijaid. Füüsikaseadused on samad. Lennundus ikka areneb vaikselt. 🙂
Enigma, millega krüpteeritud sõnumite lahtimurdmine andis Turingi tiimile omajagu tööd.
Kodune meediakeskus, mis omal ajal maksis terve aastapalga.
Ferriitmälu. Sest kes ferriiti ei mäleta, elab superpositsioonita. See parafraseering läks veits lappesse.
Esimene kompuuter. Maailmas. Vähemalt mingites aspektides.

Lõunasöögiks kohta otsides eksleme Aleksanderplatzil. Ja ei mäletagi enam täpselt kuidas, aga pärast mõningast tiirlemist maandume kohas nimega Alex. Tundub, et tegemist on ketiga, aga päris kindel veel ei ole. Natuke nagu meie BabyBack või Mack, aga menüü on pigem saksapärane ja toolid pole ka üldse USA dinerite moodi. Ma ei teagi, mis mind seda kohta nendega võrdlema sunnib. Igatahes, sööme. Imbi võtab mereannipasta ja minule tuleb steik. Kui ma hiljutisel Soome-reisil suutsin endale meeltesegaduses well done pippuripihvi tellida, siis seekord ma enam seda viga ei tee. Medium rumpsteak ahjukartoffeliga. Es ist sehr gut!

Steik. Kartuliga.

Laseme jälle hotellis natuke leiba luusse ja paneme S-bahniga East Side Gallery poole ajama. Imbi on küll otsustanud, et pikalt ei kõnni, aga 1,3km seinamaalinguid läheb täitsa märkamatult. Pärast veel teist samapalju tagasi ka, et “koju” jõuda.

Algne “Test the Best” on ajas muutunud, kuna Trabid on haruldaseks jäänud. Ühtlasi mängib see kunagisel sigarettide reklaamlausel “Test the West.” Ja no iga testija teab, et ainult nõuete testimisest ei piisa.
Niisiis: Test the Rest!

Galeriis on üks konkreetne müürilõik, mille juures kõik pildistavad. “Vabandust, ma kuulsin, et te räägite eesti keeles. Kas te teeksite meist pilti?” Ikka teen. See on südantsoojendav, kuidas eestlane välismaal usaldab eestlast välismaal rohkem kui välismaalast. Ja ilmselt ka natuke rohkem kui eestlast kodumaal. 😉

Päris popp

Mercedes Benz Arena juures on ka Alex. Suurt süüa ei tahagi, võtame õhtusöögiks midagi magusamat. Alexanderplatzil neil jäätist polnud — samas kui jäätisemenüü igal laual ahvatles — aga siin on. Schoko-bowl ja alkovaba õlu tundub suurepärane kombinatsioon. Natuke ebatraditsiooniline, aga töötab.

Õhtul teeme hotellis jälle järgmiseks päevaks mõned ettevalmistused ja broneerime muuseumipiletid. Kui kõik teised asjad on pühapäeviti kinni, siis muuseumid mitte. Muuseumisaarele saab osta ühe pileti, millega kõigi muuseumide uksed avanevad — aga ainult ettenähtud ajaaknas! 15 minuti täpsusega tuleb endale sisenemisaeg valida, vältimaks liigseid järjekordi. See omakorda tähendab, et me peame välja mõtlema, kui kaua me ühes või teises muuseumis olla plaanime. On see nüüd puhkus või plaanimajandus? 😀

Päev 4: 10.07.2022 — Muuseumisaar

Esimesena võtame ette asjanduse nimega Pergamonmuseum. Das Panorama. Ehk siis kunstnik Yadegar Asisi rekonstrueeritud suuuuuuur panoraamvaade Pergamoni linnast aastal 129. Sisenemisel tuleb seljakotid ja joped kappi lukustada, kapi lukustamiseks on omakorda kas 1- või 2-eurost münti vaja. Mis värk neil siin vanas Euroopas selle sularahaga on? Õnneks märkame letil ka õiges suuruses žetoone ja kasutame võimalust. Sees võtab meid vastu umbes 5-6-korruselise maja kõrgune 360-kraadine vaade roomaaegsest Pergamonist. Kui vaade ise on juba niigi muljetavaldav, siis öö/päeva vaheldumine ja atmosfääriline helitaust teevad elamuse veel võimsamaks.

Vaade Pergamoni altarit kujutavale osale Panoraamist. Pilt tehtud umbes neljanda korruse kõrguselt, all paistev kumer joon on põrand.

Panoraamist toibudes lonkame Pergamoni muuseumi. Või noh, Imbi lonkab. Ta jalg sai enne reisi viga, aga taastumiseks vajalikku puhkust siin ju üldse ei pakuta. Vaatamata sellele jõuame kohale enne õiget aega. Ja nagu arvata oli, suunatakse meid oma kottide-jopedega garderoobi. Jälle tahavad münti pandiks. Sedapuhku aga letil päästvaid žetoone ei paista, niisiis küsin teenindajalt. Too vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib, kas meil pole raha. Vastan, et raha on kõik ilusti pangakontol (saab kaardiga maksta ja netist asju osta ja nii). Tema teeb veel suuremad silmad ja küsib, kas tõesti ühte eurot ka ei ole. No ei ole. Siis võtab ta taskust plastikžetooni ja asetab selle kerge muigega letile. “Näe, kasuta seda. Aga too pärast kindlasti mulle tagasi.” 😀

Pergamoni muuseum on klass omaette: müriaad iidsetest kultuuridest pärit eksponaate, kõige tipuks Babüloni väravad. Ja kõige selle keskel paelub mind üllatuslikult kõige rohkem üks väike tuba, mille seintel jutustatakse muuseumi käekäigust sotsialismuse ajastul. Nimelt tagastas NSVL viiekümnendatel suure osa “teisaldatud” museaalidest. Võimud panid pahaks, et siltidel ja selgitustes ei kasutatud riiklikult heakskiidetud sõnastust. Riigivisiitidel viibijad toodi uhkelt muuseumisse, et kogu seda võimu eksponeerida. Ja ometi lubati töötajatel teadustööd teha, ilma vanu tsivilisatsioone parteipropaganda raamidesse surumata.

Babüloni väravad
“Su silmist näen ma igal öösel und…”

Jõuame natuke mõelda ka sellele, kas on eetiline kogu seda kollektsiooni just siin pidada, selmet nendele riikidele tagastada, kust artefaktid pärinevad. Ühest küljest oleks ju tore, kui kõik Eestiga seotud ajaloomälestised just Eestis kättesaadavad oleksid, kus kohalikel teadlastel nende uurimiseks kõige suurem sisemine sund oleks. Teisalt… kui arheoloog on omal ajal väljakaevamistega kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, miks ta siis ei võiks neid oma kodumaale tuua ja just seal muuseumile kinkida? Veel halvem oleks, kui hindamatud esemed lihtsalt kuskil erakogus oleks, kus keegi peale omaniku sõprade neid ei näe. Teema on muidugi hoomamatult sügavam ja keerulisem. Vt ka Khan Academy kursust kunstiteoste repatrieerimisest. Ehk siis muuseumidega tekivad meil juba samasugused dilemmad nagu loomaaedadega. Proovime keerulised mõttekäigud alla suruda ja rühime edasi.

Kuna Neues Museumi sisenemise ajaaknani on aega, külastame muuseumi kohvikut. Uksel on selgelt kirjas (saksa ja inglise keeles), et vali ise laud ja telli lauast, aga meie ees paar inimest ootavad ilmselt, et neid lauda juhatataks. Oma funktsionaalsele lugemisoskusele tuginedes pigistame järjekorrast mööda trügimise piinlikkuse suunas kõik silmad kinni ja leiame laua. Kõik laabub. Süsteem on siin väga efektiivne. Teenindaja võtab aga järjest oma nutiseadmega tellimusi ja kui ta ülejärgmise laua juures on, tuuakse meie toidud lauda.

Järgmine peatus: Neues Museum. Nimi on petlik, ehitamist alustati juba 1843. aastal. Sees pole jällegi üldse sellist tunnet, et me nii vanas majas oleksime. Võib-olla sellepärast, et kogu Ida-Berliini aja oli antud muuseum varemetes, taastamist alustati esimest korda 1986, siis aga jõudis Saksamaa taasühineda ja plaan jäi katki. Uue plaaniga hakati pihta 1997, et 2009 lõpus muuseum jälle külastajatele avada. Siin köidavad meie huvi põhiliselt Vana-Egiptuse eksponaadid. Kuni äkki… Ösel! Ehk, noh, Saaremaa!

Need höbedased jupstükid on Saaremaalt!

Muuseumid tänaseks külastatud, lõunatame Spree ääres. Ilus vaade, mõnus õhkkond. Näeme mööda jõge sõitvaid turistidest pungil laevu ja heietame mõtteid laevatuurist. Hotelli tagasi jalutades märkan, et üsna meie siinse “kodu” lähedal on lüüsid ja Spree veetase erineb meetri-paari jagu, kusjuures enamik tuurilaevu ei lähe läbi lüüside, vaid püsivad emmal-kummal poolel.

Veskitammi-lüüs

Oleme kokku leppinud õhtusöögi koorikaaslastega. Imbi kooriõde Mai-Liis ja minu koorivend Paavo on Berliinis samal põhjusel, mis meiegi: Coldplay kontsert. Ainult… meie saame oma elamuse kätte ~24 tundi varem. Kuna Imbi jalg ei taha enam pikalt kõndida, kasutame kohalejõudmiseks Bolti. Saabume restorani ette natuke liiga vara ja… otsustame lähiümbruses pisut ringi jalutada. Umamisse jõuame mõni minut pärast kokkulepitud aega, kui meie kaasmaalased juba lauas istuvad. Järgneb meeleolukas aasiapärane õhtusöök, mille lõpuks tellime kõigile ka õnneküpsised. Sõnumid on paljulubavad.

Minule lubab küpsis lähenevat õnne. Imbile, et rõõmsad uudised on tema poole teel. Mai-Liis loeb, et ta elu saab olema lilleline. Ja Paavo… saab loa järgmisel nädalal uued kingad osta. Was? Pärast mõningast arutelu tundub, et Berliinist peaks uued jalatsid ostma küll, aga miks alles järgmisel nädalal? Juhime Imbiga tähelepanu asjaolule, et praegu on pühapäeva õhtu ja järgmise nädalani jäävad vaid loetud tunnid. Jess!

Kõik on õnnelikud, et Paavo endale Berliinist uued kingad võib osta

Kuna ma restoranis ei taipa tualettruumi külastada, pean avaliku käimla kasutusõiguse eest maksma. Mäletatavasti olen ma põhimõtteline tasuliste vetsude vastane, aga seda peamiselt oma sularahavaenulikkuse tõttu. Siin saab 50 senti ka viipega tasuda, seega… viuh! piiks! ja olengi sees. Väljudes küsib Paavo, kas keegi vaatas mulle sinna sisse ka vahepeal. Märkan, et keegi askeldab tõepoolest kempsu esipaneelil oleva luugi kallal ja siis pöördub meie poole, et raha küsida. Vastame, et sularaha ei ole ja kõnnime minema. Kas tõesti nii ongi, et kerjused käivad suvalisel hetkel tasuliste avalike asutuste rahakarpe tühjendamas? Valmistasin nüüd oma kaardimaksega talle pettumuse.

Kuna ML ja P on Berliinis esimest õhtut, juhatame nad lähedalasuva East Side Gallery juurde. Jõuame seltsimeeste suudluse pildini hetkel, mil seal pole kedagi. Juhust kasutades otsustavad noored poosi imiteerida. Alla minuti kestva fotosessiooni ajal jõuab ümberringi pisike järjekord tekkida. Paavo saab mitu palvet teisi turiste pildistada, kuni me lõpuks koos kiiremal sammul sealt eemaldume. Muidu peabki veel karjääri vahetama ja mobiilifotograafiks hakkama.

Täpselt sama, eks?

Sõidame neljakesi ühise S-Bahniga oma hotellide poole. Kui meie peatusest kõnnime hotellini kümmekond minutit, siis neil on samast jaamast oma hotelli sihuke pooletunnine õhtune patseerung.

Päev 5: 11.07.2022 — Tropical Islands

Imbi unistuste päev on käes: vurame Berliinist suisa troopikasse. Olen varasemalt otsinud välja, mis äpid siin nii töötaksid, nagu Tallinnas Bolt Drive. Sest kesse ometi üheks päevaks autorendist autot rentima läheks? Erinevate variantide vahel võrdlusi tehes jäi peale WeShare. Eriti kui ma WeShare+ paketi aktiveerin, mis muidu maksaks ca 10€/kuu, aga esimeseks kuuks on tasuta. Valikus on kaks mudelit: ID.3 ja ID.4. Kuna sõidame kahekesi, ilma suurema pagasita, piisab pisemast. Puhvriga tehtud arvutused näitavad, et kokku läheb see lõbu meile maksma vahemikus 60-70€, mis on päevase autorendi puhul täitsa okei summa. Lõpliku arve peal seisab 9h28min ja 167km eest 58,93€. Pole paha! Võrdluseks: Bolt Drive oleks täpselt sama teenuse eest küsinud 65,63€.

Natuke probleeme tekitab see, et meie kummagi telefonid ei taha väga 4G levis püsida, vaid viskavad Edge’i. Mis tänapäeval tähendab tegelikult seda, et bitid ei liigu üldse. Paraku on auto uste avamiseks ja sulgemiseks, aga ka navigeerimiseks, ikkagi andmesidet vaja. Terve reisi vältel toimib see, kui telefon korraks lennurežiimi lülitada ja natuke oodata. Ja kui see ei aita, siis sama tegevust korrata. Ja võib-olla korra veel. Minul õnnestub tavaliselt esimese-teise korraga tagasi võrku saada, aga tüütu on ikkagi.

Igatahes. Tropical Islands. Kunagisse õhulaeva-angaari rajatud veekeskus ei olegi lihtsalt veekeskus, vaid lennutabki meid justkui troopilisse turistilõksu. Lugematud toolid liivarandadel, aga meri pole mitte meri, vaid turvaline sooja veega bassein. Natuke meenub ka Truman Show koht, kus mere taga ühel hetkel sein vastu tuli. 🙂

Tropical Islandsi makett. Siia mahuks ära poolik Eiffeli torn ja päris mitu vabadusesammast. Mis värk sellega on, et mõlemad võrdlusobjektid on prantslaste tehtud?

Mingil hetkel jalutaksime justkui Malaisia kuurortis, järgmisel ujume piraadilaeva kõrval. Lastel on siin kindlasti meeletult lõbus. Söögid-joogid on kallimad kui Berliini söögikohtades, aga siiski mitte päris meie kandi festivalihindadega. Supleme mõnuga. Päikest väga palju ei võta, sest kupli alla UV ei jõua ja õuealal on pisut jahe. Või noh, korra käime seal ikkagi ennast lamamistoolidel kuivatamas, aga pärast basseinis sulistamist sunnib tuulepuhang ikkagi pigem kiiresti tuppa sooja minema.

Imbi omas elemendis
Kui üles ei vaata, võib ennast täitsa troopikasse unustada. 🙂

Kohalikest atraktsioonidest jätame torud ja õhupalliga sõidu mõneks järgmiseks korraks, aga minigolfis teeme küll kõik 18 rada läbi. See osutub, nagu golf ikka, parajaks enesekontrolli-harjutuseks. Kui löök ikka täitsa võssa läheb, tahaks natuke laamendada, aga see ei tee ju järgmist lööki täpsemaks.

No ikka troopika mis troopika. Ja näe! Flamingod!

Troopikast lahkudes sõidame kõigepealt Olümpiastaadioni juurde pileteid ära tooma. Piletid on sorteeritud nime esimese tähe järgi. Niisiis sukeldun telefoni uurima, kas ees- või perekonnanime järgi. Saan Imbilt uue hüüdnime: Kristjan “aga äkki on eesnime järgi” Karmo. Eks ta ole. Võõras kultuuris võõra autoga võõraid marsruute navigeerides võid ju pealtnäha rahulik olla, aga minusugune ülemõtleja suudab ennast lühikese ajaga ikka üsna läbi kärsatada.

Piletid on käeeeeees!

Pargime auto viisakalt tänavale ära ja läheme hotelli oma igapäevasele puhkehetkele, mis sedapuhku väga kaua ei kestagi. Üritame jõe ääres mõnusat söögikohta leida, aga… igal pool on köögid juba kinni. Minu päevaste sõitudega läbi kärsatatud aju ei pea valule vastu ja plahvatab. Mis mõttes ei saa süüa? Aga mis seal ikka. Kui ei saa, siis ei saa. Kõnnime nukralt hotelli tagasi. Proovime tuppa tellida. Ah hotelli köök ka ei tööta? Mis saab siis? Wolt ikka aitab. Ja aitabki. Toovad valvelauda toa numbriga paki, sealt helistatakse tuppa ja võibki järele tulla. Iseenesest oleks ilmselt saanud ka ise uksel või valvelauas toidu vastu võtta, aga nii ei pea äppi jälgimagi. Pluss, see protsess töötab ka ilma äpita kullerite puhul. Korraks kaalun varianti midagi Amazonist väiksema postikuluga tellida, aga mõtteks see jääbki.

Päev 6: 12.07.2022 — Coldplay

Nonii. Täna toimub see, mille pärast me siia ju tulimegi: Coldplay kontsert! Hommikul teeme närvide rahustuseks veidi shopiteraapiat. Mina leian endale kõigepealt TK Maxxist kaks poole hinnaga püksirihma. Me nagu oleks sellise nimega poes varem käinud, aga ei ole ka. USA reisil jäi meie teele TJ Maxx, mis Euroopas ongi J->K asenduse teinud, et segadust vältida. Brittidel on nimelt T.J.Hughes. Ja siis on Soomes, eksju, Tokmanni, millel pole Stockmanniga mingit pistmist. Peale kaubamärgivaidluste, loomulikult. Seal tegutseb kumbki oma nimega edasi, kuigi kohus keelas “$tokmanni” reklaamides kasutamise ära. Lisaks esimesel päeval Primarkist leitud vestile ostan VEEL ÜHE vesti, seekord oranži. Ja Primarkist oranži pusa ka.

Annan Imbile aega riideostluseks ja sean sammud elektroonikapoodi Saturn. Väike taustauuring näitab, et nad on MediaMarktiga samas kontsernis: MediaSaturn. Sellest, et nende logotüübi esimesed 2 tähemärki Samsungi omadega äravahetamiseni sarnased on, ei räägi ükski veebileht, aga ma ei usu, et ma ainsana seda märganud olen. Ometi on Saturni poes suured Samsungi logod ja letid ja nii.

Mida ma elektroonikakaubamajas märkan? Kaubavalik on suurem kui Eestis. Näiteks on siin riiulites kõrvuti üle kümne erineva vinüülimängija, kui meie maal on tavaliselt 2-3. Ühtlasi näen valikus näiteks CD-pleierit ja lademes kassetimängijaga seadmeid. Samuti on siin endiselt suurte vitriinide kaupa Blu-Ray plaate. Piilun korraks valikut, aga kõik on kohalikule turule — saksakeelne heli saksakeelsete subtiitritega. Originaalheli võimalikust olemasolust ümbris vaikib. Lisaks on siin ka korralik valik vinüüle. Pulli pärast lappan neid natuke, ilma ühegi plaanita midagi päriselt osta, aga… Ryan Paris – La Dolce Vita 7” singel. No kuidas ma saan meie eelmise suve reisi #1 hiti siia üksi nukrutsema jätta?

Kas 10 eurot nii vana laulu eest on normaalne hind, pole hetkel oluline. Pressitud 2020 helesinisele vinüülile ja SEE ON SEE LUGU JU! 😀

Kassasabas saan Imbilt vastamata kõne. No tohoh, mis nüüd siis juhtus? Kõneminuteid peaks küll piisavalt olema. Proovin tagasi helistada… ei midagi. Nüüd on siis telefon niikaugele jõudnud, et lisaks andmeside puudumisele ei lähe kõned ka läbi. Ega’s midagi, teen raadiotele järjekordse taaskäivituse ja loodan parimat. Kohtume Imbiga juhuslikult Saturni peaukse ees.

Lõunatame oma stammrestoraniks saanud Alexanderplatzi Alexis. Teenindus on aeglane ja pisut vastu tahtmist, aga saame neist ka aru. Rahvast on palju, ilm on palav. Teenindajate tähelepanu saamiseks peab natuke võimlema, aga me oleme ju tagasihoidlikud eestlased. Kui Imbi lõpuks mööda tuhisevalt ettekandjalt küsib, kas me magustoitu saaks tellida, käratab too mulle, et jäätist pole, sest jäätisemasin on katki. Küsin ehmunult — ja, okei, pisut ninatargalt — miks neil see jäätist täis menüü siis laudadel on, mispeale ühmab ta mulle vastu: “I don’t know” ja kiirustab minema. See on siis juba vähemalt kolmas, kui mitte neljas päev, kui neil siin see jäätisemasin katki on. Imbi on pisut nukker, sest oleks kookigi tahtnud, aga lõpetame magustoidu jahtimise ja tasume arve. Ja tõmbame hotellis pisut hinge, enne kui täitsa käest ära läheb.

Mõnusalt kodusena tunduma hakkav U2 viib meid Olümpiastaadioni metroojaama. Sellel suunal käivad rongid juba umbes iga minuti tagant — ilmselgelt on linn suuremate masside liigutamiseks valmis. Metroojaamast liigume rahvasummaga kaasa. Staadioni väravatele lähenedes jaguneme viisakatesse, korrapärastesse järjekordadesse, mida on lugematu arv. Või noh, kindlasti jõuaks nad kokku lugeda, lihtsalt mina ei viitsi praegu lugeda.

Kui see järts pole korrapärane, siis ma ei tea.

Järjekorras seisame ainult umbes veerand tundi ja olemegi staadionil. Seespool on järtsudega mõnevõrra kaootilisem olukord. Kõige pikem saba on sularaha-automaadi juures, sest enamik lette arveldab, nagu ikka, ainult sulas. Võtame natuke vett (panditops 2€/nägu) ja natuke näksimist: Imbile kõrvitsaseemne-brezel, minule singi-juustu-stange. Otsime oma kohad üles ja naudime soojendusesinejat: meile esineb Alli Neumann. Noor sakslanna on ilmselgelt väga elevil võimalusest Coldplayd soojendada ja nii suurele rahvahulgale esineda. Muusika on täitsa okei, kuigi sõnadest väga aru ei saa — aga heli on üsna kräpp. No muidugi, me oleme ju suures betoonkausis. Hakkame kõrvu kajaga harjutama.

Kahe soojendaja vahel hargneme erinevatesse järjekordadesse. Imbi täidab veetopse, mina üritan nokamütsi skoorida, et lava taha loojuv päike kogu aeg ei pimestaks. Mitte et mul hotellitoas nokats ei ootaks, aga seda ju praegu kätte ei saa. Minu ees ootab oma korda kümmekond inimest, tundub nagu õnnelik juhus. Jälgin ja mõtlen, et mütsidele tuleks eraldi lett teha — särgi puhul tahab igaüks ju suurust kontrollida ja kaaslastega arutada ja… igatahes õnnestub mul lõpuks see H.E.R.i peakate kätte saada ja pähe suruda.

Kohtadele tagasi minnes on vaja järjekordsest piletikontrollist läbi saada, kus lihtsalt vaadatakse, et me ikka õiges sektoris oleme. Suurem osa enne meid ootavatest inimestest suunatakse õigemasse kohta — eks piletil oleva sektori sobitamine suurel sildil kirjutatuga on tõesti omajagu keeruline ülesanne. Viimasel kahel sammul jään Imbist natuke maha ja teen meeleheitliku hüppe, et me ikka koos püsiks. Auhinnaks tubli soorituse eest saan piletikontrolörilt hävitava pilgu ja natuke saksakeelset sõimu, mis kõlab minu peas umbes nagu “On vaja trügida?”

H.E.R. on tasemel. Heli on vaiksem kui esimesel soojendajal, seega kajab veel hullemini. Aga H.E.R. ise ja kogu ta bänd on megahea. Eks ta natuke ehk uhkustab ka oma multiinstrumentalistlikkusega, aga oi kui hea ta ikkagi on.

Veel viimased lained rulluvad ümber staadioni ja siis tulebki see, mida kõik need kümned tuhanded, meie sealhulgas, oodanud on: Coldplay! Alguses tundub, et meie sektor on natuke laisem ja ei tõusegi püsti, aga kui esimene lugu pauguga käima läheb, ei istu enam keegi.

Päike on juba tribüünide taha peitu pugenud, tehisvalgus pääseb paremini mõjule

Kuna tegemist on värske albumi tuuriga, on suurem osa setlistist just sealt. Sellest hoolimata mängivad poisid ka vanu tuttavaid: loomulikult suured hitid nagu Adventure of a Lifetime, Paradise, The Scientist, Yellow, Viva la Vida, Hymn for the Weekend, Clocks, Something Just Like This, aga ka näiteks Politik, mis polnud ju isegi singel. Läheneme Imbiga elamusele erinevalt. Mina vaatan setlist.fmist pühapäevase kontserdi infost ette, mis tulemas võiks olla, Imbi spoilereid ei taha. Tundub, et naudime mõlemad vähemalt ühepalju. 🙂 Ach ja, üks vana (või no mis vana see 8 aastat ikka veel on) hitt — Magic — kõlab kodupubliku rõõmuks saksakeelsena.

“They were all yellow”

Kuna tulles läks kõik sujuvalt, oleme valmis sama sujuvaks koduteeks. Või no natuke vähem sujuvaks, sest kohale saabusime ju pisikese varuga, nüüd aga liiguvad kõik korraga kodudesse. Metroojaama järjekord algab umbes 300 meetri kaugusel jaama sissepääsust ja liigub esialgu üsna sujuvalt. Lähemale jõudes jääb vool järjest aeglasemaks ja jaamaesisel platsil on näha, kuidas turvamehed ustel reisijate pealevoolu reguleerivad. Igati mõistlik, sest mass kontrollimatult perroonile valgumas ei kõlaks just kõige turvalisema lahendusena.

Ootaja aeg on pikk?

Platvormile jõudes näeme, et U2 ei sõida hetkel kogu oma liini ulatuses, vaid lõpetab 4 peatust enne meie kodujaama ära. Pff. Aga mis siis ikka, sõidame niikaugele kui saab ja läheme jala. Imbi jalg teeb ikka haiget ja minul on jälle pisike põiekas, aga minna on ainult 2 kilomeetrit. Mis üldiselt senist reisi arvestades on ju käkitegu. Proovin marsruudilt leida tõuksi või jalgratast, aga ühtegi vaba Bolti pole ja teisi äppe ei viitsi paigaldada. Avaliku tualeti leiame umbes poolel teel, seega vähemalt pooltel meist on kergem.

Päev 7: 13.07.2022 — DDR Museum ja Reichstag

Uus hommik, uued seiklused! Seekord siis SDV muuseum, et aru saada, missugune see idasakslaste elu siis ikkagi oli. Väga palju ENSV omast ju ei erinenudki? Või noh… same-same, but different. Näiteks kui eestlastele oli terve NSVL reisimiseks avatud, pidid idasakslased ka Eesti väisamiseks viisat taotlema. Ühes vitriinis näen ühtäkki tuttavat keelt: SPROTID ÕLIS. Tootja: AS Saare Kalur, Kuressaare. Hiljem saan aru, et tegu on pisikese anakronismiga, sest SDV aegadel polnud Saare Kalur ilmselt veel aktsiaselts. Osa väljapanekust meenutab meie oma Vabaõhumuuseumi värskeimat osa: kolhoosi korterelamut.

Ida-Saksa Unemati, keda mina Soome lastesaadetest mäletan 🙂

Ma ei tea, milles nüüd asi on, aga ma ei naudi seda muuseumit niivõrd, kui ma lootsin. Äkki ongi just latt liiga kõrgel? Või on asi selles, et muuseum on liiga “interaktiivne” — enamike eksponaatide nägemiseks pead ukse avama, sahtli lahti tõmbama või nuppu vajutama. Või häirib meid hoopis see, kui palju siin rahvast on. Võimalik, et oleme lihtsalt viimaste päevadega juba liiga palju uut infot peale saanud ja aju ei taha rohkem. Mitte et see kuskilt otsast halb muuseum oleks, vastupidi. Soovitan igal juhul. 🙂

Kuna tänane lõuna on kellaajaliselt paigas — meil on Reichstagi kupli kõrval asuvasse restorani laud reserveeritud — teeme aega parajaks ja jalutame uuesti Alexanderplatzile shoppama. Vaatame ringi kaubanduskeskuses nimega Alexa, mille sisekujunduses on šnitti võetud kahekümnendatel vändatud ulmefilmist nimega Metropolis. Saksa toodang. Film ise kukkus omal ajal rahaliselt läbi, sest kesse ikka viitsiks kahetunnist saksa keeles targutavat tummfilmi vahtida, eks? Küll aga on ta hiljem ikkagi klassikuks saanud. Kuni selleni välja, et näiteks Queen kasutas oma Radio Ga-Ga videos just selle filmi kaadreid. Ja siis see kaubanduskeskus. Aaaaaah, mulle nii meeldib siinne arhitektuur ja esteetika. Kergelt sihuke art deco või nii.

Alexa sisevaade
Tõestus, et ma seda Metropolise asja päris ise välja ei mõelnud

Teel Reichstagi astume uuesti läbi Potzdamer Platzilt ja piilume ka Sony keskusesse, aga ainult hästi möödaminnes. Ja jõuamegi uuesti valvurini, kes küsib, kas meil on aeg kinni pandud. Ha! On küll! Saame sisse… ja ootame järjekordses järjekorras.

Lõuna ise on kolmekäiguline, kusjuures iga käik on serveeritud pisikesele taldrikule, mis siis omakorda istuvad kõik kolmekorruselises metallraamis. Mis ma ikka seletan, pilt on ka.

Näe, sihukesed kolmekäigulised lõunad ongi

Kui veebileht ütles, et see lõuna maksab 25€/nägu, siis tegelikult läheb nõks alla kahekümne. Ühtlasi on tegemist operatsiooniga “joodame Imbi keset päeva täis”, sest kummaski komplektis sisaldub klaas valget veini ja mina ju endiselt alkoholi ei tarbi. Mitte et Imbigi päriselt kahest pokaalist täis jääks.

Söök söödud, naudime natuke niisama vaadet, üritame linna geograafiast paremini aru saada ja märkame EESTI BUSSI SIIAPOOLE SÕITMAS!!! Uuh.

Taisto!!!

Kui see erutus vaikselt taadub, ronime kuplisse. Silt hoiatab, et kuplis on palav, aga ikka ronime. Ongi palav, aga mitte tapvalt.

Kupli ülemine platvorm, kuhu me kauaks ei jää. Palav ju.
Kupli juurest alla viiv liftisõit. Kaval — klaustrofoobia vältimiseks on lifti seintel peeglid, et rahvamass suurem tunduks. 😉

Ronime kuplist alla, jõuame tagasi maapinnale ja astume jälle Brandenburgi värava suunas. Justkui ring hakkaks täis saama. Kohtume Imbi endise kolleegi Kristeliga ja otsime koos Spree ääres kena koha õhtusöögiks. Toit on hea, seltskond veel parem, aeg läheb kui lennates.

Enne õhtusööki ahistame Aserbaidžaani maalingutes karu. Karusid on terve linn täis, igaüks erinevalt värvitud.

Mõtleme arvet küsida, kui järsku märkame, et restorani seinal on suur silt “CASH ONLY!” Nonii, nüüd on see meid lõpuks kätte saanud. Ega’s midagi, tuleb raha teenima minna. Õnneks on lähim ATM ainult paarisaja meetri kaugusel. Tee peal näen ka Ampelmänncheni poodi — see on see mehike, kes Ida-Saksamaa jalakäijate foorides figureeris ja nüüd põhimõtteliselt Ostalgie (idanostalgia) maskott on. Pood on paraku kinni ja nii ma ühtegi selleteemalist suveniiri kaasa ei ostagi.

Miks peaks keegi nii rõõmsalt seltskonnalt üldse raha küsima?

Tiksume vaikselt Radissoni poole, sest väidetavalt on seal katuseterrassil hästi vahva. Kujutame kõik ette tüüpilist Radissoni katusebaari: mugav, glamuurne, kallis. Kohale jõudes selgub, et viimane on õige — sissepääsu eest küsitakse kuus eurot, kokteilid on ainult pudelites ja maksmine loomulikult sularahas. Berliini kõige kõrgem katuseterrass… hah. Pöörame ukselt tagasi ja lahkume mööda laevakoridori meenutavat käiku. Teeme õhtused kokteilid hoopiski täiesti uues kohas: Alex. 🙂

Õhtune lipupilt teletorniga. Mis suunast puhub tuul?

Päev 8: 14.07.2022 — Tagasi koju

Viimane hommik Berliinis. Teeme viimase hotelli-hommikusöögi ja pakime kohvrid. Hommikusöögilauas on kohe esimesest päevast mu suur lemmik olnud munapuder, sest selle kõrval on kauss hakitud murulauguga. Hakkan nüüd ka kodus igale poole murulauku lisama. Miks ma selle peale varem pole tulnud?

Head isu! 😀
Eile õhtul ette valmistatud postkaardid, mis täna postkasti potsatavad ja juba vähem kui nädalaga Eestisse jõuavad.

Lõunasöögiks otsisime kohta, kus ka veganid söönuks saaks. Algne pakkumine jääb marsruudilt väga kõrvale, seega leiame meie oma kodukandi Alexast vegan-burgerikoha, mille hinne Google Mapsis on tervelt 4,8. Lähemale jõudes selgub, et see on osa Alexa food courtist, ehk siis igaüks saab endale meelepärast toitu valida ja ei pea tingimata veganpurksi fännama hakkama.

Saabuvad lõunakaaslased Kristel, Mai-Liis ja Paavo. Kuna me kõik saame koju sama lennuga, tundus hea mõte oma trajektoorid juba varem ühendada. Ma ise proovingi lõpuks ikkagi selle võltslihaga burgeri ära, kusjuures ka peekoni-imitatsioon on täitsa usutav. Ühe suure vea teen oma lähenemises, kui kuhi taldrikus algselt liiga kõrge tundub — söön pealmise saia eraldi ära. Mõtlemata seejuures, et nuga ja kahvlit mul ju kasutada ei ole. Mis siis ikka, söön ülejäänud burgerit nagu võileiba ja saan sellega üllatavalt läbuvabalt hakkama.

Lõuna söödud, peamegi rongijaama tõttama, et õigel ajal lennujaamas olla. Natuke on tunne, et läheb napikaks, aga õnneks teatab äpp, et rong, mis meid 3 peatusega terminali viib, on hetkel 5 minutit hilinemas. Perroonile jõudes on hilinemine juba 10 minutile kasvanud. Lülitan teavitused sisse — ja hea on, sest juba mõne minuti pärast kuulutab äpp, et SEE rong enam SINNA ei sõida, kuhu me minna tahame. Oih. No olgu, ekspressi ei saa, aga varsti peaks ka alternatiivne S-bahn minema, mis küll kauem aega võtab, aga ikkagi kohale viib.

Vaikselt hakkab kergemat sorti paanika tekkima, kui rongide liikumise kellaajad ja lõpp-peatused enam äpis ja kohalikel ekraanidel ei kattu. Kontrollin, et suund ikka õige oleks — on küll. Nüüd paistab, et järgmine S-bahn läheb siit Flughafeni poole kas minuti või 23 minuti pärast. Viimane ei sobi enam üldse mitte. Reisikindlustuse huvides on hea, kui suudame tõestada, et olime vähemalt 2h enne väljalendu kohal.

Et lubatud minuti pärast sobivat rongi ees ei ole, otsustan kiiresti tegutseda. Bolt XL jõuaks meid veel õigeks ajaks lennujaama viia, aga maksaks ca 11€/nägu. Kas kõik on nõus? Jah. Tellitud. Tõlda oodates tõstab ärevus veel korraks pead — kas me viiekesi koos kohvritega ikka mahume ära? Kas Prius Plus on piisavalt suur? Kohvreid autosse tõstes näeme, et on. Napilt. Paavo istub lisatoolil, tema kõrvale mahuvad kohvrid ühte virna ära.

Saabudes kurdab juht, et nii pika sõidu kohta on 5-eurone jootraha ikka jube väike. Naeratan virilalt vastu, et äpp rohkem ei lasknud anda ja sularaha ei ole. Nagu meil kombeks.

Pagasi äraandmise järjekorras oleme ca 15 minutit, natuke rohkem ootame turvakontrolli. Kõik sujub, kõik laabub. Me jõuame veel täna koju.

Kõik on kohal, kõik on rahul. Kohe viib sinimustvalge lennuk meid koju.

Ja siis lennukis istub minust üle vahekäigu ei keegi muu kui legendaarne trummar ansamblitest Meelik, Tenfold Rabbit ja Pennar & Friends! Pets! Arutame Berliini eripärasid nii innustunult, et ma peaaegu ei jõuagi tahvlisse tõmmatud Better Call Sauli üleeilset seeriat lõpuni vaadata. Peaaegu. Sest lõputiitrid algavad enne, kui kapten turvavööde tule välja lülitab. Täpne ajastus on täpne.

Kokkuvõtteks: Berliinis on palju teha, väga paljuni me oma nädalasel visiidil ei jõudnudki. Mida järgmisel korral lähemalt uurida? Hipsterimaid piirkondi ja kohti, sh endise Tempelhofi lennujaama territooriumil asuv park. AVUSe vana tribüün. Ja kindlasti veel palju-palju muud.

Jootraha-standard tundub meie kogemuste põhjal olevat 10%, kusjuures kaardimakse puhul küsib teenindaja üldjuhul otse, kui palju sa tippi tahad jätta, või siis “Mis me summaks paneme?”

Aitäh, Berliin! Aitäh, Imbi! Aitäh, Kristel, Mai-Liis ja Paavo! Aitäh, Coldplay! Ja suur aitäh ka sulle, armas lugeja, et sa mind ikka ja jälle kirjutama inspireerid. 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: