Peaaegu kaks nädalat on juba möödas, aga ikka veel pole kokkuvõtet teinud. Varsti kirjutan ka põhjustest, kui need enne pisut veel seedivad, aga nüüd siis: projekt koodnimega KK2012. Alltoodu ei ole täielik kronoloogia, vaid sisaldab noppeid siit-sealt. Kohati on natuke kuiv ka, aga alguses oligi kuiv.
Minu jaoks sai asi alguse 4. jaanuaril, kui lugupeetud härra koorivanem (tšau, Pets!) kogu endisele after6 pundile vastavasisulise e-kirja saatis. Paigas olid kuupäevad, kava (1/2 ulatuses), solistid (Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa torupillidel) ja helimees (Tanel Klesment). Tõenäoliselt ka tantsuseadja (Kati Aid). Koht oli veel lahtine, kuna TTÜ aula ei ole kontsertetenduse jaoks just kõige paindlikum koht, küll aga oli see igaks juhuks broneeritud. Postskriptumis lubas Peeter, et (Alan) Hoop ja (Margo) Siimon on abiks ning (Peep) Pihlak jätkab samuti oma ristiretke. Piletimüüja on meil meeskooris nagunii terveks hooajaks kinnitatud, tänavu siis Marek Sõrmus. Minu väga lahe lauluisa (Meelis Lehtla) lubas finantspoolega tegeleda.
Läbirääkimistel selgus, et minule pakutakse “kunstilise juhi” kohta, ehk siis ilmselt lavastamist. Sest noh, kunstiline juht on ikkagi igas olukorras ju peadirigent (vastavalt põhikirjale, punkt 7). Projektijuht pidi keegi teine olema, kes veel kindlat jah-sõna polevat öelnud. Nii ka jäi. Mõni aeg hiljem tundsin mõningast ühiskondlikku survet selles suunas, et võttagi kogu projekt enda juhtida. Seoses pooliku lõputöö ja pulmakorraldusega, aga ka eelseisva kolimise ja tööalaste pingeliste projektidega tegin midagi põhjamaa inimestele loomuvastast: ütlesin ahvatlevast pakkumisest ära. Või noh, tegelikult võtsin korraks isegi vastu ja siis veeretasin kogu koorma (välja arvatud lavastamine) Peebu õlgadele. Nagu presidendiamet niisama piisavalt raske poleks.
Niisiis, korraldama! Veebruari alguses saime ka mulluse kontserdi materjalid, sh lavapaigutuse, kava, eelarve, pisut bürokraatianäidiseid alma materiga suhtlemiseks ja Peebu kirjutatud juhendi aastast 2009, mis algas lausega: “Paras aeg kontserti ette valmistama hakata on üks aasta varem.” Muuhulgas soovitas ta siis paika panna kontserdi üldise idee ja pealkirja, korraldusmeeskonna (ja ülesanded), solistid jms. Tundus mõistlik, aga aasta asemel oli aega pisut alla 5 kuu. Olgu, mõned asjad olid paigas, aga …
Üheks suurimaks pähkliks osutus kogu korraldusmeeskonna, aga ka kitsamalt kunstilise toimkonna, ühel ajal ühte kohta koondamine. Enne proovi algust ei jõudnud, pärast lõppu ei jaksanud, kellel oli töö hommikul/päeval, kellel õhtul. Sada häda. Esimene koosolek õnnestus lõpuks korraldada 21. märtsil. Järgnevalt mõned märkmed, põhiliselt dirigentide jutu konspekt.
Meeskoor tuleb kokku, lauldakse, sitt värk. Teeme parem puhkpilliorkestri!
Ärkamisaegne, natuke kopitanud repertuaar.
Ja ka mõned esialgsed nimekavandid:
Eesti muusika kurikas 2012Torud sirgeks!Kurvad noodidMees(koor) kui orkesterMaksksksimaSäästukontsertSelvekontsertSoolased hinnad12 tooliMeeskoor ja MargaritaAastad lennul läevadAga meil ei ole juubel!Kuldne piletOo, et sädemeid pilluks mu hingVanasti oli kaevurite töövahendiks kirka
Teadustaja osas pakuti välja, et võiks olla mõni tuntud telenägu, keda laulmisega seostada ei oskaks. Mina pakkusin omaltpoolt välja koostöö T-Teatriga, millest oldi küll huvitatud, kuid mis paraku ei realiseerunud: neil oli plaan kontserdinädala reedel Kärdlas olla. Selleks ajaks oli minu peas tekkinud ka siduva joone idee, sest kuigi lugudest minu silmis tervikut ei tekkinud (kopitanud isamaalisele repertuaarile lisandus ka pisut emadepäevakontserdi kava ja nipet-näpet muudki), vaatas kalendrist ometi vastu 2012 — maailmalõpuaasta. Tulistasin selle mõtte lauluisa poole, kes pakkus välja pealkirja “Täitsa lõpp kontsert,” millest omakorda arenes dirigentide abiga “Täitsa lõppkontsert.” Lõplik nimeversioon sündis ideest tellida ühe tööna reklaamid nii kevadkontserdile kui ka sügisesele kontsertreisile (mille repertuaaris on aukohal, nagu kevadkontserdilgi, “Tasase maa laul”). “Täitsa lõpp kui tasane maa!”
Maailmalõputemaatika sissetoomine jäi minu nägemuses konferansjee ülesandeks. Tegu oleks pealtnäha viisaka mehega, kelle sileda pealispinna all pulbitseks mustmiljon maailmalõputeooriat. Kuna T-Teater oli Kärdla tõttu mängust väljas, pakkusin ideed oma naabrimehele (Tanel Saar). Kirjutasin kirja valmis, saatsin enne lõunapausile minekut ära ja … lauda istudes leidsin oma telefonist juba vastamata kõne. Tagantjärele mõeldes vedas jubedalt, et see mõte siis pähe lõi: Tanel mängis rolli enam-vähem täpselt selliseks, nagu ma seda ette kujutasin, lisades omalt poolt veidi maagiatki. Mustkunsti, noh. 🙂
Teine väga hea asi oli see, et koor peast laulis. Olgu, laulud ei olnud ehk lõpuni päris 100% peas, seega oleks võinud ehk naaaatukene varem peast laulmise harjutamist alustada ja rohkem individuaalselt sõnadega tööd teha, aga sellegipoolest: parem grammike ebakindlust laulusõnades kui see, et enamik lauljaid terve kontserdi ajal ninapidi noodimappi sukelduvad.
Ühel hetkel, kui kontserdinädal juba väga ähvardavalt lähenema hakkas, tundsin vajadust ajurünnaku järele. Kutsusin kokku sel hetkel parimatest parimad, keda õnneks liiga palju kokku ei tulnud. Tiimitöö töötab ainult piisavalt väikestes tiimides, eksju. Vahur, Margo, Alan ja mina. Võtsime selle hetke kavakavandi ette ja ründasime ajusid. Mõtlesime välja nii mõnegi olulise komponendi:
- koori poodiumid paiknevad laval kahes osas, kogu peale/maha liikumine toimub keskelt;
- keskel portaal, nt laudauks või munamägi kui pilvepiir;
- lõputiitrite taustaks mängib Big Yellow Taxi;
- ekraanidel taustaklipid, loovad atmosfääri;
- mõlemasse poolde (kontsert oli vaheajaga) on vaja vähemalt 10 minutit juttu ja/või videolõike lugude vahele täidiseks;
- lõpus võiks olla mõni back-to-the-roots kodumaine pophitt, näiteks “Mina pean sambat tantsida saama.”
…
Esmaspäev, peaproov. Kavast on valminud paberkandjal koondversioon, Tanel näeb esimest korda koori ja koor Tanelit. Torupillid on ka esimest korda üle mitme aasta kooriga koos. Selgub, et lava on JUBE kitsas, ikkagi 80+ meest korraga. Dirigendid paluvad astmete sammu vähendada, aga meie ei allu: nii jääb meestele natukenegi hingamisruumi. Tantsuseaded tehakse ümber.
Neljapäev, kontrolletendus. Publik väga tuim, kooril pole ka energiat. Tundub, et esimene pool ei toimi üldse, jube kuiv ja igav. Pealetulekud ja mahaminekud venivad. Õhtu lõpus on tunne, et midagi tuleb igal juhul ümber teha. “Alati on viimasel hetkel midagi ümber tehtud ja alati on see toiminud.” Ma ei jää uskuma. Kava jääb nii nagu on. Küll aga täieneb pisut ekraanigraafika, ühtlasi tuleb Margolt geniaalne idee panna kogu kontsert raamide vahele: kui lõpus on tiitrid, võiks ka alguses intro olla. Küll ilma tekstita, ainult ilusad agraarvaated. Puhkpilliorkestri liikumiste taustaks tuleb trummipõrin.
Reede, esimene “päris” kontsert. Veame heinapallid lavale (aitäh Peebule ja ta naabrimehele, need andsid lisaks visuaalsele ka mõnusalt maalähedase lõhnaefekti), katsetame suitsumasinaid. Jälgin kontserti rõdult, kava käes. Kõik toimib nii nagu peab. Jah, natuke on vahepeal ka pisipaanikat ja koordineerimist, aga kolmnurkne raadioside (mina liikuvana rõdul/lava taga/saali uksel, Mart puldis ja Kaupo lava taga mehi koordineerimas) aitab olukorda ilusti kontrolli all hoida.
Laupäev, päevane kontsert. “Täitsa lõpp kui tasane maa! Kontserdi alguseni on jäänud viis minutit,” teatab Taneli hääl üle terve TTÜ fuajee. Kus on valgustaja? Telefon välja lülitatud. Kolm minutit enne algust võtab siiski vastu ja hakkab kesklinnast tulema. Torman kontrollruumi, et viimane kõll edasi lükata, aga sinna jõudes kuulen juba kõlaritest: “… on jäänud loetud sekundid!” Nojah, seekord ei jõudnud. Palun Tanelil publikut lõbustada, lükkame alguse esialgu 15 minutit edasi: enne valgustaja saabumist ei saa kaameraid balanssi ja ilma kaamerateta (DVD salvestamiseks) me seda kontserti ei alusta. Kontsert algab siiski juba 7 minutit pärast väljakuulutatud aega ja edasi sujub kõik ilusti. Kaupo peab enne lõppu lahkuma, seega võtan lava taga tema rolli üle ja suunan ise meeste liikumist. Pakun välja, et sääskede peletamiseks (neid on tänavu ikka meeletult) võiks kogu koor trepist üles minnes hinge kinni hoida — sääsed pidavat CO2 lõhna peale kohale lendama. 😛
Laupäev, õhtune kontsert. Viimane pingutus. Kuna meestel on liikumised juba enam-vähem pähe kulunud, on lavamanageri töö ka minule jõukohaseks saanud. Natuke on küll pingeid sündmuste erineva tõlgenduse tõttu (nt kas Margo “hilineb” või tuleb seda võtta hoopis signaalina, et “veel ei tohi lavale minna, sest kaamerad ei ole valmis”), aga needki saab pärast maandatud. Ja siis … paanika! “Valgusmees jooksis puldi juurest minema,” kuulen läbi raadiosaatja. Mingi jama. Näen mainitud valgustehnikut lava taga nõutu näoga ringi jooksmas. “Vasaku poole prožektoritest on signaal kadunud!” Ja siis olen ma eriti lollis situatsioonis: õigel ajal õiges kohas õige ideega, aga midagi teha ei saa. Kuna signaali kadumine tähendab seda, et mõned prožektorid ei võta enam uusi käsklusi vastu, vaid on lukustunud ühte kindlasse positsiooni, on saabuv “voolukatkestus” ohus. Tõmbaks neilt sõnakuulmatutelt lihtsalt toite tagant ära, aga … kustmaalt signaal ära kaob? Milline toitejuhe on õige? Ei tea. Jääb tegemata. Voolukatkestus tuleb seekord poolik, aga publiku jaoks ometi piisavalt efektne. Suitsumasin päästab ka pisut. Publik on kõigist kõige viisakam ja vaatab peaaegu täies koosseisus lõputiitrid peaaegu täiesti lõpuni.
…
Ahjaa, kontserdil oli üks ülihea seik veel. Kati pakkus välja, et tants võiks tänavu tulla alles pärast lisapalasid. Tuligi. Ja tõmbas tulles käima ka kõige tuimema publiku. 🙂
Aitäh kõigile abilistele. Nimekirja ei hakka siia lõppu lisama, sest esiteks ununeks nagunii keegi väga oluline sealt välja ja teiseks teeks see niigi pika postituse vähemalt kahekordseks. Kontserdi lõputiitrites oli 160+ rida.
Küll aga tänan Imbit, kes mind pärast seda kõike ikka veel välja kannatab. 🙂
Lisa kommentaar