Aastakokkuvõte 2022

Ettevaatust, järgneb mammutpostitus. Kui pikalt lugeda ei taha, alusta lõpust: seal on loetelud. Aa ja hästi palju muusikat olen ma siia ka külge linkinud. 🙂

Kui me tunamullu andsime aastale 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), eelmisel aastal 7,5/10 ja 8/10, siis Imbi skoor on aastaga pool punkti langenud ja minul jäänud samaks. Selles mõttes on keeruline hinnata, et isiklikus plaanis on aasta väga hea olnud, kuigi maailmas toimuv… aga ei, see siin on ikkagi isiklik aastakokkuvõte.

Pere/kodu

Saun on aasta ja kopikad pärast valmimist endiselt olulisel kohal meie elus. Kui 2021 detsembri eest saime rekordilise elektriarve, siis jaanuaris hakkas ema sauna puupliiti vahepeal söögitegemiseks kasutama. 3 haluga saab pere mõneks päevaks söönuks!

Märtsi alguses olime saunamaja natukeseks unarusse jätnud, mis kohe karmilt kätte maksis. Olime juba mõned päevad märganud, et äravoolud mulksuvad. Ja siis ühel reede pärastlõunal avastasime, et saunamaja põrand on kaetud… noh… paarisentimeetrise vedelikukihiga. Edaspidi jälgime hoolsamalt ja paigaldasime duširuumi põrandale ka niiskusanduri.

Kümnenda pulma-aastapäeva puhul kutsusime Arno meid uuesti pildistama. Tulemus oli suviselt suurepärane.

Perebändi plaadiümbris?

Väljasõidud? Jep. Viljandi, Pärnu, Tartu, Rakvere, Loode-Soome, Vilnius, Berliin ja Kreeta. Kindlasti oli midagi veel, mis kohe meelde ei tule. Nimekiri võib täieneda.

Aasta lõpus lennutas uus mööbel ja voodipesu magamistoas meie koduse hygge jälle uuele tasemele. Aitäh, Imbi! 🙂

Sõbrad

Sünnipäeva pidasin oma lemmikkohas, Texases. Tallinna vanalinnas, mitte USA osariigis, eks. Hästi mõnus väike seltskond parimatest parimaid tuli kokku. Kingiks sain muuhulgas oma senise elu kõige suuremad LEGOd: McLareni vormel ja maailmakaart. Viimase kokkupanek oli eriline zen-harjutus — umbes kuu jagu õhtuid, et üle kümne tuhande füüsilise “piksli” õigesse kohta istutada.

Suvel algas mul Nõmme Lõvidega presidendiaasta. Uhke värk! Alles 2021 esimeses pooles ei osanud ma unistadagi, et Lionsiga liitun. Ühtlasi aitasid Lõvid aiapeo toitlustusega ja said ka omajagu annetusi. Kõige tihedam koostöö on meil ilmselt olnud Nõmme erivajadustega noorte tegevustoaga, aga aastasse mahtus ka palju muid olulisi projekte, näiteks Nõmme Kultuurikeskuse ees paiknev raamatukapp ja veel terve rodu asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin (vt postituse lõppu).

Novembri klubiõhtul külastas meid Eesti piirkonna kuberner isiklikult. Samal ajal külastasime meie Hegle (meie eelmise presidendi) töökohta.

Aiapeost rääkides, see toimus juba kümnendat korda. Kui 2020 tõmbasime kutsete hulga väga koomale ja 2021 lükkus kogu asi septembrisse, siis nüüd oleks jälle üle hulga aja “tavaline” augusti alguse aiapidu olnud. Ja ometi oli see nii eriline. Maia jõudis esimest korda meiega laulma ja Airi sai ka tulla. Lisaks jõudsime nädal varem ka Airi korraldatud sarnasel, kuigi märksa suuremal, pikema ajaloo ja uhkema esinejate nimekirjaga sündmusel ära käia. Aitäh kutsumast!

Külalisraamat päris kõigi külalistega meelde ei tule, küll aga soetasime selle täitmiseks vildikate asemele portsu sädelevaid pastakaid. Töötab oluliselt paremini.

Tervis

Kõnnitud kilomeetritega seekord enam latti üles ei ajanud, samas virtuaal-kombo-maratonil käisin välja isikliku rekordi. Ja lootus aastaga 3000km ära käia hakkas hääbuma millalgi suvel, kui 2021 joon 2022 omast õrnalt ülespoole hakkas jääma. Isegi 2900 ei tulnud seekord täis. Ma ei saa aru. Räägin küll keskmiselt 10km päevas käimisest, nii peaks ju 3650km kokku tulema. Äkki siis 2023?

Enam-vähem kordasin eelmise aasta tulemust.
Kas 2023 on see aasta, kui ma 3000 km piiri ületan?

Nutikaalu jälgimine on ka natuke hõredamaks jäänud.

Kool

Kakk kutsus mind appi ITSPEA koormust jagama, et tal endal teaduse tegemiseks rohkem aega jääks. Kahe rühma seminarid tulid niisiis mulle. Väga põnev ja hariv kogemus oli (kuigi lõplik hindamine on enamikuga veel ees).

Mõned juhendatavad kogunesid ka, loodetavasti hakkavad kevadel ka lõpetama.

Duolingot olin mõned aastad tagasi natuke proovinud, aga nüüd hakkasin igapäevaselt kasutama. Varsti saab aasta täis. Peamiselt kasutasin seda enne Berliini-reisi saksa keele õppimiseks ja enne Kreeta-puhkust kreeka tähestikuga tutvumiseks. Seda viimast keeleõppeks nimetada oleks liialdus, aga kohapeal toimuvast oli kohati tõesti ehk natuke lihtsam aru saada. Kuigi tegelikult nõjatusime siiski tugevalt oma inglise keele oskusele.

Töö

Coop Pank saab endiselt minult kõige rohkem tähelepanu. Ja värbamisi olen saanud ka teisel tegutsemisaastal jätkata. Tiim kasvas aasta lõpuks lausa 12 inimeseni, samas on ka testitavaid arendusi omajagu juurde tulnud. Üks-ühele vestlused kõigi tiimiliikmetega on väga silmiavavad: muuhulgas jõudsin ma ühel oktoobrikuu vestlusel ühe oma vana juhtmõtte juurpõhjuseni. Nimelt: ASA juhtumeid NTD ettekandeks kokku pannes leidsime, et enamiku (kui mitte kõigi) probleemide lahendus peitub paremas kommunikatsioonis. Nüüd — kümme aastat hiljem — sain aru, miks see nii on. Ilma suhtluseta ei ole tagasisideahelatel lootustki toimida. Parimad arusaamised on ikka need, mis tagantjärele enesestmõistetavad tunduvad, eks? 🙂

Must Post leidis endale pesa! Valdeku tänaval on meil nüüd pisike retrohõnguline kontor ja stuudionurk, kuhu ei ole häbi ka kliente külla kutsuda. Imbile korra näitasin, ta oli positiivselt üllatunud.

Nordic Testing Days toimus üle 2 aasta jälle füüsilise konverentsina. Väga mõnus oli jälle päriselt ruumis modereerida, kuigi mulle iseenesest sobis ka virtuaalne vestluse juhtimine väga hästi. Sama tiim tõmbas käima ka uue konverentsi nimega Nordic DevOps Days, kuhu ma paraku esimesel korral veel ei jõudnud.

ASAga koostöö piirdub hetkel ainult koolitustega ja aeg-ajalt Neljapäevale prooviruumi rentimisega, kusjuures koolitusi teen nüüd ilmselt mõnda aega ilma Stenita. Kuni ta oma uues rollis esimesed võidud koju toob. Küll aga sain tema kutsel ka pool päeva kaamera ees prompterist lugemist praktiseerida. Hmm. Kas siin võib olla seos virtuaalse modereerimisega?

TalTech on seevastu oma kohalolekut mu elus oluliselt suurendanud. Aasta alguses valiti mind järgmiseks kolmeks aastaks Kultuurikeskuse juhatusse koore esindama (sellest hiljem lähemalt) ja suvel tuli Kakk juba eelmainitud ITSPEA pakkumisega.

Bändid/lava

Kaaperdatud bändide osas hakkasin aasta lõpus mõtlema, et neid polnudki, aga Imbi värskendas mu mälu. Esiteks Coop Panga aastagalal ansambel Swingers — okei, see ei mahtunud 100% kaaperdamise definitsiooni alla, sest oli eelnevalt kokku lepitud.

Ühel teisel pangapeol proovisin ennast Küttebändiga lavale rääkida, sain aga hoopis veel suurema (kuigi pika viitega) üllatuse: Aides kutsus mind enda 10-aastat-hiljem-comeback-kontserdil ukulelega lisalugu esitama. Tuletasin läbi häda meelde, kuidas ma omal ajal TikTakki tegin ja…

Aidese publik võttis mu väga lahkelt vastu. Bunch of minusuguseid! 🙂

Ja olgem ausad, aastaid tagasi sai sama asi spontaanselt ära tehtud. Seekord oli orgunn põhjalik: lubati oma mikrofon kaasa võtta, pandi ukulelele ka clip külge ja isegi korralik soundcheck oli enne lavale minekut. Ühekordne nostalgialaks, mis oli professionaalsemalt orgunnitud kui paljud “päris” kontserdid. 🙂

Kreetal toimunu oli küll täiesti spontaanne: hotelli Kreeka õhtu lõpus tegi bänd juba rahvusvahelist estraadiklassikat, kui õhtujuht juba algava Sway katkestas ja bändilt järgmist laulu palus. Kibelesin tükk aega, lõpuks hiilisin lava juurde ja küsisin, äkki ma võiks ise selle vahele jäänud laulu ära laulda. Tehtud!

Imbi leidis filmimiseks kõige kõrgema võimaliku koha 🙂

Ja juba teist aastat järjest sain ühel kontserdil kahe bigbändiga laulda. Kaitseliidu Tallinna Maleva Big Band hakkab niimoodi vaat’ et regulaarseks koostööpartneriks kujunema.

No ja siis oli see telesaade aasta lõpus, millest just eraldi pikem postitus oli.

Bigbändiga tegime kaks muusikavideot. Naistepäevaks valmis “Mäng tikkudega”, ehk “I Get a Kick Out of You” eestikeelne tõlge. Inspireeritud Viljandist, muuhulgas meenub ka Rannapit mänginud Nuudi lause: “…ja nii saigi Artur Rinne omale laulu “Tuletikud Viljandist!”” ajast, mil ma Ott Arderit mängisin. Ametlikku tõlkeõigust pole siiani saanud, seega raadiotesse pole me seda veel pressinud. Kui keegi teab kedagi Universalist, kes saaks meid õiguste osas õige inimesega kokku viia, anna endast palun märku. 🙂

Salvestasime ka järjekordse järelhõike tehnikaülikoolist lahkuvale suurkujule, sedapuhku Annele. Kui mullune Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu kujunes vaat’ et minu ühendkoori ja rahvatantsijatega soolokontserdiks, siis seekord olid meil kambas ka Ivo Linna ja Hanna-Liina Võsa. Starry Nightil avanes seekord võimalus lava jagada Mart Sanderi, Sofia Rubina ja Uku Suvistega. Tahaks esile tõsta Sofia, kes on erakordselt spontaanne ja kaasav. Ja laulab üliägedalt. Ukuga nostalgitsesime pool õhtut IT Kolledži teemadel, kuigi me korraga koolis käia ei jõudnudki: tema lõpetas 2005, mina astusin esimest korda sisse 2006. Pole muidugi ka välistatud, et me 2001-2002 samadesse Tanel Tammeti loengutesse võisime sattuda.

Kümnendal aiapeol laulsid meiega Airi ja Maia. Lõvid tegid süüa, inimesed olid rõõmsad, toredad ja lahked. Maia jõudis lõpuks ometi aiapeole!

Kogu aiapeo lavakava sai sedapuhku ka üles filmitud ja jõutuubi pistetud.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind jälle Reaalkooli aulasse ballile laulma. Itaalia keeles laulmine hakkab mul vaikselt leivanumbriks saama, sest lisaks Toto Cutugno surematule klassikule tahtsid noored seekord ka Bella Ciao ära teha. Marta, kellega selles kontekstis juba vist viiendat korda lava jagasime, on vahepeal Otsa kooli lõpetanud ja tegi ka häälesaate teises hooajas vägeva etteaste. Lisaks õpib ta nüüd Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, ehk siis plaanime teda rohkem ka bigbändi tegemistesse kaasata.

Meeskoor tegi tänavu asju, mida pole kas kunagi või väga ammu tehtud. Laululaager ilma teiste kollektiivideta. Mehed omavahel meeste jutte ajamas. Ja no kaks proovi kahe päevaga kiirendas ka jõulukontserdi kava lavakõlbulikuks saamist. Paraku ei jõudnud ma ise selle kavaga üldse lavale, sest Tallinna kontserdi ajal tegelesin veel hääleaparaadi taastamisega pärast pisikest haiguspuhangut ja Tartu kontsert jäi liiga paljude lauljate üheaegse haigestumise tõttu hoopis ära. Vormi ajastus täiesti tuksis. Küll aga jäi sinna vahele mu senise elu kõige ägedam kontsert üldse: Valter Soosalu 30 Alexelas.

Uue kategooriana tuleb välja tuua Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus, mille juhatusse mind jaanuaris koore esindama valiti. Ja no olgem ausad, mingil määral esindan ma juhatuses siiski ka bigbändi ja proovin seega olla tasakaalustava mõjuga. Selle tiimiga korraldasime maikuus Alexela kontserdimajas heategevusliku emadepäevakontserdi, kus KÕIK üheksa kultuurikeskuse alla kuuluvat kollektiivi laval olid. Oli see siis abivalmidusest või edevusest, aga suutsin seal päris mitut rolli korraga mängida, mis tagantjärele natuke ära väsitas: ajasin kogu teoste ja autorite info ühele pildile kokku, suhtlesin autorite ühinguga, kirjutasin, kooskõlastasin ja kandsin ette teadustusteksti, laulsin kooris, laulsin Kalle Sepale tausta, laulsin Liisi Koiksoniga duetti, laulsin soolot. Algselt plaanisin ka ühendkooris kampa lüüa, aga lavaline logistika osutus liiga keeruliseks. Igatahes… tehtud!

Emadepäevakontsert “Kasvamise ilu” täies pikkuses

Suvel toimus Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupidu Gaudeamus, kus samuti kõik kollektiivid peale bigbändi ja kammerorkestri kohal olid. Muidu oleksin läinud koorilauljana, aga kuna Edmar oli mind ja Liisit solistideks kutsunud, keskendusin sellele ühele asjale ja kooriga püünele ei roninud. Küll aga laulsin meeskooris kirikukontserdil bassi, nagu korralikule koorilauljale kohane.

Kolmas tähtsündmus, Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu, käis juba bigbändi teemast läbi.

Kõigil kolmel Kultuurikeskuse kollektiive ühendaval kontserdil sain oma panuse anda imekaunisse laulu “Lilled juustes” — esimesel kahel korral originaalis laulnud Liisi Koiksoniga, viimasel korral samas muusikalis pisut teist rolli etendanud Hanna-Liina Võsaga.

Mullune inspiratsioonipuhang oli nii tõhus, et Neljapäev tuli varjusurmast välja. Tegime paar proovi, esinesime aiapeol ja… TEGIME UUE LOO! Noh, rangelt võttes pole ta veel päris valmis ja stuudiosse pole ka jõudnud, aga lugu on lugu. Kolmapäeval genereerisime Messengeris ideid, reedel tegime proovi ja pühapäeval tõime selle publiku ette. Tuleks selliseid sähvatusi rohkem, võiks veel asjagi saada. 🙂

Neljapäeva kõige värskem taies, suhtedraama suhtlustehnoloogia ajaloo kastmes: “Telefon”

Vidinad/tehnika

Ma olen üldiselt autot vahetanud pärast liisingu kolmandat aastat. Superb võlus mu nii ära, et jõudsin lausa neljandaga peaaegu lõppu välja. Igatahes. Miks ma omal ajal Focuselt Superbile üle läksin? Sest Imbi vihjas pidevalt, et nii suurel mehel ei saa nii väike auto olla. Nii ma siis leidsingi endale kõige ruumikama asja, mis liikluses liigne monstrum ei tunduks. Vahepeal on selgunud, et Imbi pidas ikkagi kõrgemat autot silmas. Seega… mais käisin Škoda Kodiaq’iga proovisõidul. Ja kui kõige muuga oli nagu oli — ruumi natuke vähem, kiirendus natuke leebem, kütusekulu pisut suurem — siis juhtmevaba CarPlay oli küll täpselt selline mugavus, et kui korra proovid, siis enam ilma ei taha olla. Mis seal’s ikka, valisin laoautodest sobiva välja ja… selgus, et see on ikkagi vahepeal ära broneeritud ja tegelikult pole ta üldse veel laoski ja üldse tulevad klienditellimused kiiremini kui need nii-öelda laoautod, mida veel tootmagi pole hakatud. Tellimuse ooteaeg 6 kuni 18 kuud, olenevalt osade saadavusest. Ja juba septembris tuligi teade, et auto on valmis ja jõuab kohe Eestisse. Ehk siis ooteaeg oli kõigest 4 kuud! Mul pole varem ühegi autoga nii tugev buyer’s remorse sisse löönud, sest Superb oli ikkagi… Superb. Ja siis, esimeste lumetormidega, võitis 4×4 veoskeemiga Kodiaq mu südame. Aa ja Superbiga proovisin ma esimest korda ka oma vana autot ise maha müüa. Tegin seejuures mõned valed otsused, nt läksin esimese hooga liiga ülbeks, hindasin turgu üle ja küsisin liiga palju, või siis jäin müügi alustamisega paar nädalat hiljaks, aga igatahes lõpuks müüsin ta ikkagi Škoda Laagrile tagasi, sest ei suutnud Kodiaq’i rooli istumist enam edasi lükata. Ah et miks ta just sinine on? Sest ma olen teise ringiga sinnamaale jõudnud. Focused olid järjest punane, sinine, must ja hõbedane. Nüüd olen Škodaga siniseni jõudnud.

Meie uus sinine sõber suvisel heinamaal aega parajaks tegemas

MacBook Air M2 tuli siis, kui mu vana (veel Inteli protsessoriga) MacBook Pro mitte ainult aeglaseks vaid ka väga kitsaks hakkas jääma. No ei osanud toona piisavalt suurt ketast valida. Sedapuhku tuli siis 512 giga, äkki mõneks ajaks piisab. Igal juhul on tegemist kõigist mu senistest rüperaalidest kõige sujuvama kasutuskogemusega ja aku peab ka mõnusalt kaua vastu.

Imbi käis tükk aega peale, et ma peaks oma õunakella uuendama. Eelkõige sellepärast, et aku enam õhtul piisavalt kaua vastu ei tahtnud pidada ja see hakkas meie sotsiaalelu või siis unerütmi häirima. Ma nimelt laen kella õhtul täis ja siis lasen tal oma und jälgida. Apple Watch Series 7 seevastu saab tänu kiirlaadimisvõimekusele üsna ruttu täis ja uue seadme aku on ikka uue seadme aku. Ühtlasi on nad MacBook Airiga mõlemad tumesinised (Midnight).

Eelmisest iPadi värskendusest oli juba mitu aastat möödas, seega oli vaja uus iPad Pro M1 enda kollektsiooni tekitada. Seda enam, et vana jäi sellega varuks, kui uuega midagi kogemata juhtuma peaks. Tuleb välja, et ma ei oska päevagi ilma tahvlita elada, see on mul pea igas töölõigus ja ka meelelahutuses väga integreeruda osanud.

Ja kui siis aiapeol mu eelmine, mitte enam kindlustatud iPad Pro pakkimise ajal statiivilt maha kukkus ja ekraanile ämblikuvõrgu sai, tekkis uueks varuseadmeks iPad Air. Tuleb välja, et ma olen 120Hz ekraaniga ikka liiga ära harjunud — igas muus mõttes on Air täitsa tubli, aga need 60Hz animatsioonid virvendavad ju. 😀

Millalgi imbus elutuppa teleka taha ka kasutatud XBox Series X. Lõpuks ometi olin mõistlik ja soetasin kasutatud tehnikat, mitte ei läinud poodi uue järele. Sest selline mängukonsool on ju ometi mõistlik asi, mida omada. 😀

Millega veel F1 hooaegade vahelist pausi täita kui mitte F1 Manageriga?

Ja nüüd saunamajja. Uurisin, kuidas vanasse Sony telerisse üle traadita võrgu kõige paremini kodumaised telekanalid tekitada. Silma jäi Chromecast 4K + Google TV, kus Telia äpp kenasti jookseb. Ja kõik muud Android TV äpid muidugi ka. Kogu asi on ühest nunnust valgest puldist juhitav ja kõik seal ööbijad saavad ilusti hakkama. Kui nüüd veel sinna kunagi stabiilsema võrguühenduse ka saaks, oleks täitsa mäel. 😀

Märt käis külas ja kiitis, millise toreda soundbari ta endale koju oli soetanud. Juhtmevaba subwoofer ja puha. Nii tekkis ka meile sauna eesruumi korralik bass.

Mart käis külas ja me kurtsime talle, et laevalguse gruppide jaotus on pisut tüütu. “Aga NanoLeaf?” küsis ta. Ja nii ongi meil sealsamas teleka taga nüüd üks kaugjuhitav RGB kuusnurkadest koosnev kolmnurk.

Pluss veel see vidin, mis kogu aeg olulisel hetkel ununema kipub: MagStick. Saab kasutada endlikepina või statiivina, haarab telefonist magnetiga kinni ja hoiab täitsa stabiilselt. Samas mahub seljakotti ära ja ei kaalu ka suurt midagi. Praktilist kasu on temast olnud juba nii videokõnedes kaamera paigutamisel kui ka proovide ja kontsertide salvestamisel.

Kultuur

Vinüülid. Kuskilt otsast tuleks riiuleid laiendama hakata, sest, noh, praegune 4×2 Kallax hakkab juba tiba kitsaks jääma. Kollektsioon on aasta jooksul täienenud selliste šedöövritega:

Raamatud. Raamatutega sai tänavusest Goodreadsi eesmärgist ainult pool tehtud, ehk siis 15/30. Kvaliteet üle kvantiteedi? Kindlad lemmikud lõppenud aastast: Thursday Murder Club, This Is How You Lose the Time War, Dark Matter, Metropolis.

Teater. Veebruaris jõudsime tänu Margole Viljandisse ja vaatasime Ugalas kahe õhtuga samapalju etendusi: Sorri, ei saa aidata ja Sume on öö. Lõvide organiseeritud Lehman Brothersi etendust tuli natuke oodata, aga oli ka seda väärt. Ja eriti kaua lasi ennast oodata John Cleese. Algselt pidi ta tulema juba mais 2020. Siiski, kohale ta lõpuks jõudis ja pettumust ei valmistanud. Kuigi suur osa “etendusest” oli Monty Pythoni hiilgeaegade meenutamine, suutis ta suures saalis suure publikuga luua illusiooni, nagu oleks meil hubane õhtune koosviibimine Briti vanahärraga.

Kontserdid, täiesti suvalises järjestuses. Jungle (Tallinnas). Oli ja ei olnud ka. Minnes arutasime, et kui see falsett otse ka nii hea on, on üliäge. Paraku… tuli vokaal rohkem fono pealt kui otse. Coldplay (Berliinis kohapeal ja kinoekraani kaudu Buenos Aireses). MEGAAAAAAAA! Suurepärane energia, hea muusika, staadionipublik. Buenos Airese publik tundus, uskuge või mitte, mõnevõrra elavam kui Berliinis. Rita Ray (Pärnus). Jälle ülihea energia ja professionaalsed muusikud, pluss paar tuttavat taustalauljat. Lexsoul Dancemachine ja Chic (Tallinnas). Lexsoul on endiselt maailma parim peobänd. Chicist nägin paraku ainult päris algust, kuna pidin jooksma bigbändiga lavale. NOËP (Alexela). Hoopis teistmoodi kontsert kui tema tavalised setid, kuna publik enamjaolt istus. Mõtlikum, sügavam. Igati mõnus. Lonitseera (Tartus). “Kas ma näen välja nagu ID-kaardi lugeja?Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor. Ja lausa kolmel korral. Neist viimast pidin paraku vaatama ekraani vahendusel, aga see oli ka kõige erilisem. Ühtekuuluvuskontsert. Mõeldud kõigile: viipetõlge, kirjeldustõlge, subtiitrid. Ilusate inimeste väljanäitus. Nädal enne aiapidu käisime Airil külas ja nägime midagi sellist, mida kunagi varem pole näinud. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Tallinna Jaani kirikus. Ma ise olin juhuse tahtel alles häält taastamas ja vaatasin kõike publikust. Üle hulga aja üks tõeliselt ilus jõulukontsert. Harpejji ja meeskoor sobivad suurepäraselt kokku nii omavahel kui ka kiriku akustikaga. Valter’s Harpejji Band, Põhja Konn, Saimaa, Pärnu Linnaorkester ja Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Alexelas. Elu parim kontserdielamus! Ja kindlasti mitte ainult sellepärast, et ma ise meeskooriga üle hulga aja lavale jõudsin, sest see oli ausalt kõige ebakindlam osa kogu sündmusest.

Podcastid. Mis värk sellega on? on ainus uus podcast, mida ma 2022 kuulata jõudsin. Audioraamatutelegi jääb viimasel ajal liiga vähe aega, saad sa siis veel taskuhäälingusse süveneda. Samal ajal on mul endal küpsemas plaan varsti oma podcasti salvestama hakata.

Oot-oot, ühte jõudsin siiski veel 1-2 osa kuulata, aga ma pole kindel, et need kunagi avalikkuse ette jõudsid. Helen? Sten? Kommenteerite? 🙂

Filmid. Kinno jõudsime aasta jooksul 4 korda, millest viimane oli Coldplay Buenos Airese kontsert.

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt tõin välja soovitused.

Mängud. Ainus uus lauamäng aastal 2022 oli Hand-to-Hand Wombat. Siin on natuke Maffia (või Ultimate Werewolfi või Hundimängu või mõne muu derivaadi) elemente, aga samal ajal peab füüsiliselt plastikjuppidest torne ehitama. Ühe käega. Pimesi. Kusjuures “pahad” võivad võita ka siis, kui nad kõik mängust välja on hääletatud, sest koostöö ei olegi triviaalne. Tundub päris hea mäng pisikeses meeskonnas koostöö ja (umb)usalduse treenimiseks.

Asjad, mida ma 2022 esimest korda tegin

  • Alustasin uut aastat saunaga
  • Sain Lions-klubi presidendiks
  • Käisin saates “Ma näen su häält” — kusjuures kõik osalejad saavad sama öelda, sest mõlemad seni eetris olnud hooajad kannavad aastaarvu 2022. 😀
  • Laulsin soolot nii suure rahvahulga ees (olgu selleks siis publik või orkester+koor+tantsijad): Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupeol Gaudeamus
  • Uued duetikaaslased, kronoloogiliselt:
    • Kalle Sepp
    • Liisi Koikson
    • Hanna-Liina Võsa
    • Grete Paia
  • Remontisin korterit
  • Punusin varjevõrke
  • Käisin Kreekas/Kreetal, ühtlasi käisin ilmselt oma senise elu kõige vanemates varemetes (Knossos)
  • Käisin Berliini loomaaias — 2000 piilusin ainult aia tagant
  • Sõitsin välismaal elektriautoga (aasta jooksul lausa kahes erinevas riigis kahe erineva autoga)
  • Koolitasin testijaid oma koostatud õppematerjalidega (ISTQB FL koolituse materjale olin ma seni ainult kohendanud)
  • Õppisin Kreeka tähestikku ja Saksa keelt (Duolingo).

Kolm kuud kuulsuseni ehk kuidas minust sai Lektorihärra

Detsembri esimene pühapäev. Eetrisse jõuab saate “Ma näen su häält” teise hooaja viimane osa, mis toob minu jaoks kaasa ootuspäraselt palju üllatavalt positiivseid sõnumeid. Järgmisel hommikul saab mu kulmutöö TikTokis kolmkümmend tuhat vaatamist. Aga kuidas ma üldse sinna jõudsin? Kerime aega tagasi.

Pakkumine, millest on raske keelduda

15. september. Leian Messengeris taotluste jaotusest (Message Request) sõnumi sisuga: “Tere, Kristjan – kirjutan sulle teleproduktsiooni firmast RUUT ja sooviks sind kutsuda saatesse “Ma näen Su häält”. Palun anna märku, kas oleksid huvitatud lauljana kaasa lööma?”

Mis saade see sihuke üldse on? Sel hetkel ei tea ma ise ka veel muud, kui et Helen on esimesel hooajal teesklejana osalenud. Aga mida see tähendab? Ja mida lauljad teevad? Uurin välja. Lühidalt jagunevad saates osalejad arvajateks, tundmatuteks ja nõunikeks. Nõunikud on enamasti samas koosseisus, kuigi iga kord on üks kuulus külalisnõunik, kes viimasena saatesse jäänud tundmatuga duetti laulab. Arvajate ülesanne on nõunike abiga (või sellest hoolimata) tundmatuid ühekaupa ära saata ja viimasena saatesse jätta päris laulja. Aga seda kõike ma käesoleva loo praeguseks hetkeks veel ei tea.

“Ei, kindlasti mitte,” jõuan esimese hooga mõelda. Siis aga meenuvad Matsi ammused õpetussõnad tiimikoolituselt: “Ära kunagi ütle kohe “ei” ega liiga kiiresti “jah”.” Vastan, et õrn huvi on, aga jube kiire aeg on ja jätaks mõtte hea meelega pausile. Saan teada, et salvestus toimuks 8. või 9. oktoobril (seega vähem kui kuu aja pärast) ja pole kindel, kas seda saadet enam tuleb. Nonii, nüüd on juba kerge FOMO-surve ka peal. Küsin, kui palju ma mõtlemisaega võin võtta. Saan 5 päeva, ehk 20. septembrini.

17. septembril maandume Imbiga Kreetal, seame end hotellis sisse, võtame hääääästi rahulikult. Järgmisel päeval jõuab eetrisse saate algava hooaja esimene seeria. Me ei pane seda tähelegi, sest Kreekas Eesti kommertskanaleid ei näidata. Teema hakkab radarile jõudma alles esmaspäeval, kui naabritüdruk Marylin (minu jaoks on kõik kilomeetri raadiuses elavad inimesed kindlasti naabrid) oma saatest lahkumise videot sotsiaalmeedias jagab. Lendan Messengeris peale ja küsin, kas ta soovitaks saates osaleda. “Mine muidugi!” Imbi on sama meelt.

Mina Kreetal — horisont viltu — mõtlemas, kas minna või mitte minna. Foto: Imbi

Mul on küll veel terve päev mõtlemisaega jäänud, aga otsus on tegelikult tehtud. “Hei! Ma loodan, et pole veel hilja. Paar päeva Kreeta päikest on mu kõigele uuele ja huvitavale vastuvõtlikuks teinud. Ehk siis tulen hea meelega saatesse laulma.”

Protsess algab

Salvestus on ülejärgmise nädala lõpus. Esimese asjana teen basseini ääres kõigest paariminutise telefonivestluse, kus selgitame välja minu võimaliku tegelaskuju. Kõne tundub mulle küll oluliselt pikem, sest ma ju ometi räägin ära kogu oma eluloo, aga logist selgub — 2 minutit. Tarkvara testimine on ilmselt nii nišikas teema, et ei ütle keskmisele televaatajale midagi. Küll aga tundub resoneerivat see, et ma külalisõppejõuna alatasa IT-kolledžit väisan. Pakutakse tiitlit “professor”, aga sellele vaidlen kategooriliselt vastu. No ei ole ju. Lõpuks jääbki mu karakteriks “lektor”, millele hiljem ka härra lisandub. Ehk siis Lektorihärra.

Järgmise kõne saan juba tagasi kodus, sauna küttes. Helistab Karl-Erik, kellega arutame läbi lugude valiku. Pakun järjest asju, mida bigbändiga lauldes ma end eriti hästi tunnen, unustades täielikult, et fonol ei ole ju dirigenti kaasas, kes tempot juhiks ja pause venitaks. Aga see selleks. Lahkumise lauluks — ehk siis selleks hetkeks, kui arvajad mind saatest välja hääletavad ja ma oma häält näitama pean — pakun välja oma ammuse lemmiku, täispika pealkirjaga “Theme from New York, New York” ehk lühidalt lihtsalt njuujork. Miks? Sest see algab sõnadega “Start spreading the news / I’m leaving today.” Noh, et lähen saatest ära või nii. Teiste lauludega oli juba natuke keerulisem, sest mõnda oli just äsja tehtud ja liialt korrata ei taha keegi. Aga lõpuks siis jäi teiseks lauluks “Cry Me a River”, ka üks mu ammuseid lemmikuid.

Esimesed ettevalmistused

26. septembril (aeg sai kokku lepitud juba Kreekast) salvestame videokõnes selle jutu, mis saates koduvideo voorus ette mängitakse. Minutise video jooksul tuleb enda karakterit ja seost laulmisega pisut avada. Teksti ma endale ette ei kirjuta, et kaamera ees võimalikult loomulik olla. Küll aga panen kirja mõned märksõnad, et olulisi punkte mitte unustada. Musta Postiga on keerulisemaidki asju tehtud kui iseendast rääkimine, seega see läheb väga ladusalt ja peaaegu esimese duubliga on jutt purgis.

“Huvi muusika vastu sai alguse varajases nooruses, kui mulle esimest korda raadiot näidati.”

27. septembril saan Karl-Erikult lingid fonodele. Üks stuudios lipsynci jaoks ja teine lahkumislauluks. Cry Me a River on mõnevõrra keeruliselt lühemaks lõigatud. Saan tagamõttest aru — sellise lõikega on võimalikult palju laulmist, aga klipi lõpus hingamiseks aega ei jää. Nüüd pean selle vormi enne stuudiot enda peas loogiliseks mõtlema. Küsin, kas ma saatesse oma mikriga võiks tulla ja saan eitava vastuse. Tagantjärele märkan, et USA versioonis mängivad nad rekvisiitidega julgemalt, sealhulgas ka mikrofonidega. Aga eks neil seal on ka oluliselt rohkem eelarvet, kui juba võitja saab ligi 50x suurema auhinna.

30. septembril saan eelinfot proovide ja saatekülalise kohta. Grete Paia. Duetiks on kaks varianti: “Ainult unustamiseks” ja “Teemant”. Kuna esimesest on vähemalt refrään tuttav, ei hakka teise peale mõtlemagi. Ühtlasi palub Arle end kirja panna laulu ja lavalise liikumise proovi. Tabelist paistab paar tuttavat nime: Tanel, kellele ma kunagi ERGO bändis tausta laulsin ja bassi mängisin ja naabripoiss Kaarel. Või no praegu peaks vist juba naabrimees ütlema, aga nii lähedal ta ka ei ela. Ja ennäe, Kaarel tuleb proovi kohe pärast mind. Vastuses Arlele märgin ära, et olen Gretega kunagi ühel korteripeol korraks kohtunud, aga ta ilmselt mind ei mäleta. Ma seal peol ei laulnud ka, nii et peaks igal juhul turvaline olema. Teistest võimalikest duetipartneritest oleks Lauri Liiv kõige kindlam, aga näiteks Taukar ja Mihkel Raud tunneks mind küll näo järgi ära. Maarja-Liis lubas mind küll otsustava häälena Superstaari esimesest voorust edasi, aga vaevalt temagi mäletaks.

Salvestused ja proovid

1. oktoobril kell 12 jõuan stuudiosse. Mind salvestab Liis-Marii ja kõik sujub suurepäraselt. Natuke tundub, et Kreeta kliimast Eesti omasse tulek on hääleinstrumendi küll natuke hapraks teinud, aga üldiselt on ta ikka pigem suurepärases vormis. Cry Me A Riveri laulmisel annan endast kõik ja natuke rohkemgi. Ühel hetkel tõmban siiski pidurit, et ka ühele teesklejale oma hääl anda. Proovin küll võimalikult sirgjooneliselt laulda, et teesklejal lihtsam oleks, aga kuskile panen ikka keerutuse sisse. Väidan veel, et Elvis tegi ka sama keerutuse. Autos koduteel kuulan rokikuninga kõikvõimalikke esitusi ja… no ei teinud. Selgub, et see oli mulle hoopis UB40 versioonist kõrva jäänud.

3. oktoobril saadab Karl-Erik lipsynci salvestise koos soovitusega täpsust mitte harjutada. No et arvajatel keerulisem oleks ja nii. Järgmisel päeval tuleb meeldetuletus ja täpsustav info proovide kohta.

6. oktoobril saadab Triin mulle salvestuse ajakava ja lepingu, mis keelab enne saate eetrisse minekut kogu protsessist ja saates toimunust kellelegi midagi rääkida. Sellest hetkest peale hoian ka Imbi, ema ja teiste lähikondsete ees vaikimisvannet, mis pole üldse nii lihtne. Ikkagi 2 kuud suu kinni hoida teemal, millest väga-väga rääkida tahaks. Kuigi praegu ma veel ei tea, et see ooteaeg nii pikaks kujuneb.

7. oktoobril, päev enne salvestust, toimub proov. Maikeniga harjutame laulud läbi. Kõik muu on suurepärane, ainult duetis kipun ma ühte fraasi pisut mugandatud meloodiaga laulma. Teen oma mälus korrektuuri, proovime mõned korrad õigesti läbi ja ongi hästi. Ja nüüd liikumisproov. Villiko loeb esimese asjana sõnad peale, et poodiumil seistes tuleb jalad õlgade laiuselt hoida ja tasakaal võimalikult hästi ära jagada. Muidu võib pikk ühe koha peal ühes poosis olemine väga keeruliseks minna. Siis proovime läbi dueti ja lipsynci loo liikumised. Viimase peale ütleb Villiko, et see on suurepäraselt jabur ja täpselt nii võikski teha. Jep, klassikaline mina ja halb lipsync. Vaata kasvõi neid kordi, kui ma Neljapäeva ja Penthouse 9-ga teles olen pidanud suud maigutama. 😀

Lipsync Neljapäevaga Kolmeraudses

Pärast proovi on natuke tunne, et kas ma nüüd sain siit ka midagi või olengi loomulik talent. Kuigi eks kindlustunne, et ma midagi õigesti teen, on ka ülimalt oluline.

Võttepäev

Saabun telemajja umbes-täpselt 12:30, kaasas kostümeerijaga kokku lepitud rekvisiidid (esitluspult) ja ülikond koos kingadega, juhuks kui algselt valitud tossud-teksad-triiksärk-pintsak kombinatsioon mingil põhjusel töötama ei peaks. Kohapeal selgub, et kõik töötab. Ehk sisuliselt lähen lavale üsna tavalises tööpäeva riietuses. Jah, teksad on küll täiesti tutikad ja tööl on triiksärgi asemel enamasti t-särk, aga need on pisidetailid. Tõsi, ühe detaili täpsustame kohapeal — särk läheb püksi, sest muidu jääks ta pintsaku alt servast välja paistma ja nii lohakas üks lektorihärra ju ikka ei oleks.

Näen eelmise saate salvestuse lõppu ja tean nüüd, et Mihkel Rauaga laulab duetti teeskleja. Tundmatute riietusruumis on ka kõigi kolme saate nimekirjad, ehk siis paari minutiga on mul selge, kes meie saates laulab ja kes mitte.

Lavaproovid on kõigil eraldi, kuigi paari oma saate lauljat õnnestub näha. Natuke hakkan muretsema, kas ma ikka lõunat saan, kuna seinale kinnitatud ajakavas saab lõunaaeg enne otsa, kui ma üldse stuudiost ära saaks käia. Aga saan ikka. Ja siis ongi lavaproovi aeg käes. Duetti Gretega päriselt läbi teha ei saa, sest muidu Grete ju teaks, kes on lauljad ja kes teesklejad. Küll aga suudavad Villiko ja Maiken kahepeale Grete (ja ilmselt ka kõik teised külalisnõunikud) välja mängida: Maiken mikrofoniga lava kõrval, Villiko laval. Natuke harjumatu on üle pika aja mikrofoni laulmise ajal käes hoida, aga saame hakkama.

Viimasena harjutame läbi esmamulje vooru tutvustused ja poosid. Villiko vihjab, et mikrofoni hoidev käsi võiks toetuda vastu keha, sest fikseeritud poosis tuleb seista omajagu aega. Samuti peaks jalad olema paralleelselt, õlgade laiuselt, keha otse selles suunas, nagu sa vaatama pead. Mina vaatan diagonaalis üle lava otse nõunike poole.

Lektorihärra oma esmamulje-poosis. Foto: Kanal 2

Grimmis mul kuigi palju aega ei lähe, kerge puuder näkku (pisike kunstiline liialdus, tegelikult ikka natuke rohkem) ja lähebki salvestuseks. Viimasel hetkel hõikab eelmisena salvestatud saates osalenud tiktokkerist bassilaulja: “Ärge siis viimaseks jääge!” Mida ta sellega mõtleb? Viimasena saatesse või esimesena välja?

Vaikust, võte!

Nüüd on juba kerge lavanärv sees, seega mälu on selle koha peal lünklik. Esimese mulje voorus saadetakse koju teesklejast jooksja. Ehk, noh, jooksmisega tegeleb ta päriselt, aga laulmist oleks teeselnud, kui vaid võimalus oleks antud.

Suuliigutamise voorudes on minu jaoks järsku dünaamika hoopis teine kui kodus saadet vaadates. Tean ju täpselt, kes on laulja ja kes mitte. Esimene paar ongi kohe laulja laulja vastu, seega kindlasti läheb koju laulja. Teises paaris on kaks teesklejat, ehk pinget justkui polegi. Alles kolmas paar on päriselt keeruline — laulja (mina) ja teeskleja. Arvatakse, et ma õõtsun nagu koorilaulja ja jäetakse saatesse. Püstolreporteri lahkumislaul kõlab vähemalt salmis lava taha nii puhtalt, et hoiame kõik kätega peast kinni. Refräänis on juba rohkem teeskleja moodi.

Mina ja mu huuled on täiesti sünkroonis — iseasi, kas ka lindilt tuleva lauluga. Foto: Kanal 2

Üks raskemaid väljakutseid kogu saate vältel on pokkerinäo hoidmine, kui nõunikud või mängijad minust räägivad. Omaarust olen selles küll tugev, aga hiljem saadet vaadates selgub, et… (loe lõpuni, saad teada).

Kaks vooru tehtud, olen endiselt saates

Koduvideo voorus oleme kolmekesi: mina, kaalulangetaja ja hiphoppar. Ehk siis kaks lauljat ja üks teeskleja. Mängijad otsustavad viimasel hetkel kaalulangetaja koju saata. Lava taga oleme kõik šokis, kuni Elina oma luigelaulu laulab. Madisel lausa käed värisevad pisut. Kuidas ma ise siiani rahulik välja paistan, ei oska täpselt öeldagi.

Intervjuuvooru küsimused on… no ma olen hooaja esimesi saateid kodus vaadates ju natuke mõelnud, kuidas ma nendele vastaksin, aga lõpuks otsustan mitte ette mõelda ja kohapeal reageerida. Mis on mu muusikalised ambitsioonid? Oleks seda mult Neljapäeva algusaastatel küsitud, oleks isegi mingi päris vastuse anda osanud, aga täna ajab mõte mind lihtsalt naerma. Oma peas olen ma täpselt seal, kus ma olla tahan. Bigbändis heade ja toredate muusikutega lava jagada, meeskooris järjest hullumeelsemate projektidega koorilaulutraditsiooni (ja oma häält toonuses) hoida, Neljapäevaga mõnikord lihtsalt kokku saada ja ennast proovikas välja elada. Eriti meeldib mulle laulda siis, kui inimesed lava ees tantsivad või ennast muidu positiivselt välja elavad. Aa, vastata on vaja? “Kõrgustesse, kaugustesse!” Paial on õigus, kui ta seda hämaks peab. 🙂

Teine küsimus, millele vastates kaamerakramp pisut tunda annab, on tänavuse kõige ägedama lava osas. Ei suuda kohe Tallinnast kaugemale mõelda, seega suvine Gaudeamus Vilniuses läheb täiesti meelest ära. Duett Liisi Koiksoniga, orkester ja tuhanded koorilauljad taustal — kusjuures Toomas Voll instrueeris helitehnikut mulle natuke bassi peale keerama? Ei no kes seda mäletab. Vähemalt tuleb viimases hädas meelde sama kava “peaproov” Alexela Kontserdimajas, kus Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskuse kõik kollektiivid korraga laval olid.

Oota, ma siis ikkagi jäin viimaseks?

Kui ka hiphoppar oma hääle paljastab ja mina lõpuduetiks valmistun, on tunne igati õige. Seda laulu harjutasin ma ju ometi kõige rohkem. Jubeda raiskamisena tunduks, kui nüüd ei saakski Gretega laulda. Nagu formaat ette näeb, laulab Paia esimese salmi ja refrääni, mina teen suu lahti alles teise salmi alguses. Üritan sõnade tähenduse peale mitte väga mõelda, sest noh, ee… las ta jääb. Äkki tajun, et kaamerakramp on mu konstantset käevärinat natuke võimendama asunud. Tõstan teise käe appi, aga see kõik toimub täpselt sünkroonis sõnadega “võta, kasuta mind ära.” 😀

Pärast ülimenukat duetti palutakse mul lavale jääda ja järelsaate jaoks ka njuujork ära teha. Hästi muhe helisüsteem on neil siin: mu hääl jõuab monitoridest kõrva täpselt nii maheda ja mahlasena, et endal on ka mõnus kuulata. Ja juba suunataksegi mind lava tagant välja. Koridori-intervjuu on veider kogemus, pole harjunud käigu pealt kaamerasse rääkima. Suust väljub kommentaar selle kohta, kuidas määre oli õige ja nii see tulemus tuli. Ei, ärme koridoris rohkem filmi.

Jätkusaate küsimusi küsib kaadritagune Luisa, kellega oleme mõned korrad bigbändi ees laulnud. Tundub tõesti, et arvajad ja nõunikud olid veel ainsad, kes mind ei teadnud. 😀

Kuna intervjuu kestab kõigi asjaosaliste lahkumiseni, ei jõua saatekaaslastega koos pilte teha. Möödudes viskab küll pea igaüks neist mulle mõne positiivse žesti, kusjuures Evelin Võigemast hõikab, et ta tahaks ka minuga kunagi duetti laulda. 😀

Riietusruumi tagasi jõudes näen, et Madis on oma hüppeliigese kraanikaussi külma vee alla upitanud. Jätke meelde: soojendus on oluline!

Ootaja aeg on pikk

8. oktoobri õhtul uurin, kas saate eetriaeg on juba teada. Selgub oktoobri keskpaigas. 18. oktoobril küsin uuesti. “Ilmselt 11. detsember.” Ai, kuidas ma nii kaua saladust jaksan hoida? Mõtlen välja väikese mitte-päris-juriidiliselt-korrektse, aga vähemalt lepingu mõttega kooskõlas skeemi, elan oma vestlusvajaduse välja Kaarli ja Marylini abiga. Lisaks natuke chatti Elinaga. Pärast seda on juba mõnevõrra kergem, kuigi mõned lähikondsed (jäägu nende nimed igavesti saladuseks) üritavad aeg-ajalt mind ootamatu küsitlemisega nõrgemal hetkel tabada. Ei-ei, minu suu jääb lukku. 🙂

Vahepeal hakkab kogu teema juba peaaegu meelestki minema, aga saade ise on meil Imbiga juba igapühapäevaseks meelelahutuseks kujunenud. Niisiis tunnen ühes saates loo alguse järgi ära, et kohe hakkab üks tundmatu minu häälega laulma. Järelikult teeskleja. Saadetest käivad läbi Kaarel ja Tanel, aga meie saade laseb ennast hääääästi pikalt oodata.

Ja siis, novembri viimasel pühapäeval, on järgmise saate eelvaates ühtäkki tuttavad näod. Ei olegi 11. detsember, vaid terve nädal varem! Elevusest lõhkemas, üritan vahepeal Elinaga sõnumeid vahetades Arlelt välja selgitada, millal meile salvestusel tehtud fotosid jagatakse, et me saadet reklaamima saaks hakata. Tagantjärele leian, et fotod lubati saata alles pärast saadet, aga tegelikult jõuavad need meie postkastidesse umbes tund enne eetriaega. Seni levitame kuvatõmmiseid ja ekraanifotosid.

Eeter ja järellainetus

Lõpuks on see käes! Kui eelmisi saateid vaatasime Imbiga kahekesi, siis seekord… vaatame ka Imbiga kahekesi, kuigi telefonid on tavalisest mõnevõrra punasemad. 🙂

Jälgin huviga oma pokkerinägu ja märkan, et peaks kerge muige sisse treenima. No ikka kuri mis kuri.

Ettevaatust, kuri lektorihärra! Foto: Kanal 2

Kui kedagi teist minu häälega laulmas näha oli veider, siis ennast enda häälega mitte päriselt laulmas näha on… ma olen sellega praeguseks vist juba ära harjunud. Kõige põnevam on jälgida hoopis Imbi reaktsioone. Umbes suu maigutamise voorus ütleb ta, et on tegelikult kogu aeg arvanud, et ma jõuan lõppu ja laulan duetti. Proovin mitte väga muiata, kuid ei ütle endiselt midagi. Jälgin paralleelselt ka Elu24 liveblogi, kus Marylin teiste seas kommenteerib.

Hästi huvitav on jälgida seda, kuidas saade kokku on monteeritud. Kaameraid on stuudios ju omajagu, leida sealt just see õige emotsioon üles on kunst omaette. Minu kulmutöö on igatahes hästi tabatud! 😉

Grete ja laulusõnade kombinatsioon ajas muigama! Foto: Kanal 2

Pärast saadet saan ka e-kirja teel paar intervjuud anda: Elu24 ja Sky.ee. Kui esimesele vastan mõne minutiga puusalt, siis teises paneb juba esimene küsimus tõsisemalt mõtlema. “Kristjan, kuulsime, et toimetad ülikoolis, pangas ja Tallinna Tehnikaülikooli Big Bändis, aga kes oled sa veel? Tutvusta end!” Õngitsen vastust sõpradelt. Parim vastus tuleb Maialt: muusikagurmaan. See variant läheb lukku. 🙂

Fänne tuleb kindlasti juurde, kuna saade tõuseb nädala edetabelis teisele kohale, jäädes alla ainult Pealtnägijale. Ja no minu ja Grete Paia dueti videol on YouTube’is praeguse loo avaldamise hetkeks kogunenud juba üle 85000 vaatamise. Kaheksakümmend viis tuhat! Mu vaene väike lektorihärra-aju ei suuda seda siiani lõpuni hoomata. Palju õnne Gretele ja Púr Múddile sama palaga ka Aastahiti tabelis kõrge koha saavutamise puhul! 🙂

Ega’s küll küllale liiga tee 😉

PS: “Eesti Frank Sinatra” kommentaar tuli loomulikult Ingmarilt, kelle pilli järgi kogu bigbänd alatasa mängib. Aitäh inspireerimast! 🙂

Saadet on veel umbes paar päeva võimalik näha Kanal2 VeebiTV vahendusel, aga juba varsti tuleb esimene hooaeg kordamisele.

Berliin 2022: Coldplay kontsert, aga mitte ainult

Järgneb hästi pikk postitus sellest, kuidas me juulis 2022 Berliinis käisime, mida nägime, millest mõtlesime, kellega kohtusime. Head lugemist!

Kõik algab oktoobris 2021, kui meil õnnestub Ticketmasterist skoorida Coldplay kontserdi piletid. Berliini. 12. juuliks, sest siis on soojendaja H.E.R. ja kedagi teist me ei taha. Lennupiletid ostame jaanuaris — samal ajal otsustame Kka seda, kui kauaks me sinna jääda tahame. Nädal tundub hea: ei pea kohe pärast kontserti ära tormama ja jääb aega linnas natuke ringi ka vaadata.

Pisut tegeleme ka eeltööga, aga üldiselt on graafik üsna lahtine. Laseme ilmal ja uuel infol ennast tüürida. Eeltööst niipalju, et vaatan üle Berliinis levinumad autojagamisäpid (umbes nagu Bolt Drive) ja tõmban need oma telefoni. Samamoodi ka kohaliku ühistranspordi nutirakendused, üks piletite ostmiseks ja teine sõitude planeerimiseks. Sest nagu kohapeal selgub, ei suuda Google Maps remondiolukorras alati õigeid graafikuid anda. Ja noh, ega see BVG enda äpp ka alati kõike ei tea enne kui… aga sellest juba täpsemalt siis, kui me Berliinist ära hakkame sõitma.

Päev 1: 07.07.2022 — TLL-BER

Jõuame aegsasti lennujaama, sest käivad kõlakad pikkadest turvakontrolli järjekordadest. Kohapeal leiame eest täiesti harjumuspärase saba, aga parem karta kui kahetseda, eks? Sööme enne lendu ühe mõnusa itaaliapärase lõunasöögi ja teeme niisama aega parajaks. Terminalis ringi kõndides märkame, et Frankfurdi lennule minevad reisijad on kõik maskides — ka Lufthansa infotabloo manitseb, et lennu ajal peab mask ees olema. Kuskilt veebist leiame, et Saksamaa nõuabki ka praegu kõigil riigist lahkuvatel ja “riiki naasvatel” lendudel FFP2 maski. Ostame apteegist igaks juhuks maskid, sest neid me ju kaasa ei pakkinud, aga… AirBaltic ei ütle selle kohta midagi ja keegi oma hingatavat õhku ei filtreeri.

Jõuame Berliini ja otsime üles S-Bahni, mis meid lennujaamast otse hotelli viiks. Selleks ajaks olen kindlaks teinud, et kogu linnasisene ja lähiümbruse ühistransport on kasutatav 9-eurose kuukaardiga. Tegemist on riikliku energiakriisi-abimeetmega, mis meie rõõmuks kehtib ka turistidele. Tõmbame maskid ette ja hõivame oma kohvritega rongis väikese nurgakese. Varem lendude kohta mainitud FFP2 nõue kehtib ühistranspordis natuke rangemalt. Kuigi — sündmustest natuke ette rutates — umbes veerand kuni kolmandik kaasreisijaid maske ei kanna ja kedagi me kordagi kontrollimas ka ei näe. Pileteid ei kontrollita meil ka kordagi, aga vähemal ühel meiega samal ajal Berliinis viibinud eestlaste seltskonnal õnnestub siiski ka piletikontroll ära näha.

Raudteejaamast hotelli on ca 700 meetrit. Kohvrid veerevad hästi ja oleme juba üheainsa ülekäiguraja kaugusel, kui õrna niisutusena tibutanud sadu järsku padukaks skaleeruda otsustab. Kuna meil pole mingit soovi oma reisielamust kõigi riiete kuivatamisest alustada, jookseme punasega üle tänava. Liiklus on hotelli ümbruses, muide, väga hõre. Ilmselt tänu teetöödele.

Hotellitoa aknast avaneb viisakas vaade vanale raekojale ja kirikutornile, kus on meeletult palju kellasid. Ja kloostri tänavale.

Vaatame Google Mapsist, kuhukanti õhtusöögile minna — silma jääb üks jõeäärne tänav mõneminutise jalutuskäigu kaugusel. Või noh, olekski väga lähedal, kui me teetööde virrvarris ülekäiguraja leiaks. Kõnnime üle kahe silla ja tuleme teisel pool tänavat peaaegu hotellini tagasi. Hiljem leiame ka optimaalsemaid variante õigele poole teed jõuda.

Õhtusöögiks maandume kohta, mis pakub Saksa kööki. Minu suureks rõõmuks on neil ka õhtul menüüs omlett! Mis värk sellega ikkagi on, et Eestis enamik kohti omletti ainult hommikul teha oskab? Aga olgu. Praegu pole aeg selle üle jaurama hakata. Ehk siis mina tellin omleti (mille vahel tundub olevat keedukana) ja Imbile tuleb Berliini klassika aastast 1949 nimega Currywurst. Minu hilisem lemmik, muide.

Pärast õhtusööki jalutame Alexanderplatzil ja selle lähiümbruses ringi. Näeme esimest korda lähedalt teletorni, mis meile edaspidi igalt poolt koduteed hakkab juhatama. Kuni jälle padukaks keerab. Vihma eest varjume Primarki, kust leian endale sügis-talv-kevad-hooajaks uue soodsa hinnaga vesti. Hiljem Primarkist Starbucksi minnes vettib vesti hoiustav paberkott aga minutitega läbi, kuigi vihmavari on kogu aeg pea kohal.

Starbucksis saab Imbist Imbei — üsna täpne kirjapilt, arvestades kultuuride erinevust. 🙂

Õhtu lõpetuseks leiame veel snäkkide ostmiseks toidupoe ja siirdume tagasi hotelli. Järgmise päeva ilmaprognoosi vaadates lepime kokku, et just reede on õige päev loomaaia külastamiseks: pilves, pigem kergelt jahedapoolne, aga vihma ei luba. Ostame piletid netist ette, nagu siin kõik teha soovitavad.

Päev 2: 08.07.2022 — Loomaaed

Võtame metroo — hotellist üle tänava peatub üsnagi universaalne U2 — ja sõidame loomaaeda. Meenub, et minu õpilaspilet on siin kunagi ammu käinud, aga mitte ma ise. Või noh, loomaaia vastas asuvat “poolikut kirikut” nägin ma viimati sügisel 2000. Samal ajal käis Henrik minu õpilaspiletiga loomaaias. Mitte et me toona NII sarnased välja oleks näinud, aga dokumendil oli pilt umbes 5. klassist ja me ise olime selleks hetkeks abituriendid. Heh… mu juhiloal on täna vanem pilt. See selleks.

Keiser Wilhelmi mälestuskirik sügisel 2000
Sama kirik suvel 2022, natuke kaugemalt

Kas asi on 22 aastat tagasi kasutamata jäetud võimaluses, heas seltskonnas või atmosfääris kui niisuguses, igatahes loomaaeda sisenedes tunnen end korraks nagu muinasjutumaailmas.

Minu muinasjutt

Lähme vaatame pandad üle. Hästi nunnud on. Mitte küll enam päris nii beebid, nagu siltidel kirjas, aga nunnud ikkagi.

Kaardil on kirjas erinevate loomade söötmisajad. Elevantide puhul lubatakse ka juttu juurde rääkida ja kuna kellaaeg läheneb, kannustan Imbit kõigepealt just selle aediku juurde minema. Tõsi ta on, kolm vantsi ootavad ukse juures pikisilmi, et keegi nendega tegelema tuleks ja süüa annaks. Ja siis nad tulevad. Mees ja naine, mehel mikrofon pea küljes. Juttu on omajagu, aga mu saksa keele oskus pole veel sellisel tasemel, et kõigest aru saada. Ühel hetkel tunneb suurtest loomadest kõige pisem ilmselt pisut igavust ja hakkab talitajat londiga… no mitte päris toksima, aga palju ei puudu. Hoiab lonti õla kohal, justkui maiuspala ootuses. Loomaaednikud ei lase end häirida. Või kui vahepeal lasevadki, siis lükkavad londi resoluutselt tagasi. Tundub, et nad saavad omavahel hästi läbi.

Lustakad vantsud lõbusate hooldajate seltsis ilusal päikeselisel päeval

Kogu see loomaaiandus paneb mõtlema. Ühelt poolt on loomad vangistuses. Teisalt… raudselt on mõni liik tänu loomaaedade tegevusele ka täielikust väljasuremisest pääsenud. Ja siis on muidugi see mõõde, et kõigi pandade eest tuleb Hiinale renti maksta. Nojah.

Pandabeebi anonüümse loomaaiakülastajaga tõtt vaatamas. Kes võidab?
Need mägikitsed moodustavad aina peitepilte. Siin on küll ainult 2. Või kas on?

Mõned asjad on siin üsna Tallinna Loomaaia sarnased, näiteks kotkaliste puurid. Teisalt on tegemist ikkagi maailma kõige liigirikkama zoopargiga. On ka midagi, mida siin pole ja Tallinnas on: jääkarud!

Leidsin akvaariumist bugi
…ja teise…
…ja kolmanda, neljanda, viienda und kuuenda.
“Aga miks sa neid mulle ei toonud?”
“Või mulle?”
“Või… ah, ma ei hakka.”

Vaatame loomad üle ja siseneme akvaariumi. Haid, raid, millimallikad, krokodillid, kilpkonnad, putukad, ämblikud, konnad ja maod ja… uuf. Kui siin nii palav poleks, võiks kauemakski jääda, aga pärast 5 tundi hakkab juba mõningane väsimus ligi hiilima.

Üks naerusuine sebrapilt ka

Teeme raudteejaama mäkis kiire lõuna ja suundume hotelli hinge tõmbama. Sellest saab omamoodi traditsioon, et iga päeva keskel tuleme tunniks-pooleteiseks hotelli akusid laadima — endal, kellal ja vahel ka telefonil.

Meie “kodune” metroojaam on justkui muuseum, mille seinad näitavad killukesi Berliini ühistranspordi ajaloost. Taamal läheneb U2.

Sõidame U2-ga Potzdamer platzile ja näeme esimest jupikest Berliini müürist. Eesmärk on Brandenburgi värav üle vaadata, seega pikalt ei venita ja võtamegi suuna sinnapoole.

Teele jääb Euroopas mõrvatud juutide memoriaal, mis mingites aspektides meenutab Maarjamäe memoriaali. Näiteks selle poolest, et esmapilgul kirstudena tundunud betoonitükkide vahele sügavamale kõndides tuleb kõrgete müüride vahel õrnalt klaustrofoobne tunne peale. Jalgpalliväljaku suuruse mälestusmärgi eesmärk ongi näidata tagakiusatud rahva eksinud, segaduses ja sissepiiratud olekut. Töötab.

Loojangueelne päike teeb olemist helgemaks, aga üldiselt on ikka rusuv küll.

Brandenburgi värav. Rahu ja ühtsuse sümbol, kuigi… Friedrich Wilhelm II olla selle püstitamise tellinud pärast ülestõusu allasurumist Hollandis. Ja 1961-1989 paistis väravast “õigetpidi” läbi vaadates sissepiiratud Lääne-Berliin ja müür selle ees. Teeme mõned meeleolukad selfie’d.

Moodne ja meeleolukas, kas pole?

Taamal paistab kuppel riigipäeva hoone katusel, inimesed sees spiraali mööda üles-alla käimas. Tahaks ka vaadet näha. Uurime uksel seisvalt noormehelt, kas sisse saaks. “Kas teil broneering on?” Ei ole. Järelikult ei saa. Silma jääb katuserestorani veebiaadress, reserveerin meile kolmapäeva pärastlõunaks aja. We’ll be back!

Tiergartenis ringi jalutades jääb silma mälestusmärk Berliinis IIMS ajal langenud Punaarmee sõduritele. Grandioosne nagu kogu NSVL propaganda. Pronkssõduriga ja puha. Tankidest ja suurtükkidest rääkimata. Miks see siiani siin alles on? Ometi oli ta Lääne-Berliinis. Aga noh, eks tollal tundus Stalin ju kangelasena, aitas Hitlerist jagu saada ja puha. Seda enam, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Minu kuklakarvad on sellegipoolest turris ja käed vaikselt protestides rusikas.

Siin ta on. Aga miks ta on?

Läheme läbi Brandenburgi värava ida poole tagasi ja leiame õhtusöögiks toreda Itaalia restorani. Sööme kahe peale ühe pitsa. Silt laual lubab üllatust, kui vaevud neid Google Mapsis arvustama. No ja kellele siis üllatused ei meeldiks? Kirjutan ülevoolavalt positiivse arvustuse, sest õhkkond, teenindus ja toit on tõesti head. Selgub, et üllatus on Limoncello. Kuna mina naudin augustist 2009 alates vabadust, saab Imbi selle kõik endale — olla hea. 🙂

Enne hotellini tagasi navigeerimist vaatame veel Checkpoint Charlie üle. Siin linnas on ajalugu ikka kamaluga, ilusti eksponeeritult veel pealekauba. Hiljem YouTube’ist müüriteemalisi arhiivikaadreid nähes veendume, et just täpselt selline see kontrollpunkt välja nägigi.

Checkpoint Charlie, täpselt nagu vanadel piltidel. Ainult praegu oluliselt vabam.

Päev 3: 09.07.2022 — Tehnikamuuseum

Hommikul võtame esimese asjana sihiks tehnikamuuseumi. 9 aastat on möödas, aga Londoni teadusmuuseum kummitab mu peas siiani. Eks näis siis, mida Berliini sarnane asutus vastu suudab panna. Ja no suudab. Kunagise ühe olulisema raudteejaama depoode külge ehitatud muuseum kasutab neidsamu depoosid vedurite ja vagunite eksponeerimiseks. Auruvedurid, diiselvedurid, elektrivedurid, isegi üks tuleviku-U-bahn. Kui Tallinnaga võrrelda, siis… kujutame ette, et meremuuseumile tuleks laiendusena külge raudtee-, lennundus-, arvuti-, fotograafia-, tele-, raadio-, õllepruulimis- ja veel mõnedki teised muuseumid. Päris nii kaua me siin olla ei jaksa, kui eile loomaaias.

Muuseumi sees on makett sama koha peal kunagi asunud raudteejaamast ja -depoodest. Tänu abistavale sildile leiame kiiresti ka enda asukoha.
Täpselt nagu Lennusadamas või Paksus Margareetas, eks? Või noh, natuke teistmoodi.
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda!
Säh sulle uut ja vana! Samasuguse tiibade siruulatuse juures oluliselt vähem reisijaid. Füüsikaseadused on samad. Lennundus ikka areneb vaikselt. 🙂
Enigma, millega krüpteeritud sõnumite lahtimurdmine andis Turingi tiimile omajagu tööd.
Kodune meediakeskus, mis omal ajal maksis terve aastapalga.
Ferriitmälu. Sest kes ferriiti ei mäleta, elab superpositsioonita. See parafraseering läks veits lappesse.
Esimene kompuuter. Maailmas. Vähemalt mingites aspektides.

Lõunasöögiks kohta otsides eksleme Aleksanderplatzil. Ja ei mäletagi enam täpselt kuidas, aga pärast mõningast tiirlemist maandume kohas nimega Alex. Tundub, et tegemist on ketiga, aga päris kindel veel ei ole. Natuke nagu meie BabyBack või Mack, aga menüü on pigem saksapärane ja toolid pole ka üldse USA dinerite moodi. Ma ei teagi, mis mind seda kohta nendega võrdlema sunnib. Igatahes, sööme. Imbi võtab mereannipasta ja minule tuleb steik. Kui ma hiljutisel Soome-reisil suutsin endale meeltesegaduses well done pippuripihvi tellida, siis seekord ma enam seda viga ei tee. Medium rumpsteak ahjukartoffeliga. Es ist sehr gut!

Steik. Kartuliga.

Laseme jälle hotellis natuke leiba luusse ja paneme S-bahniga East Side Gallery poole ajama. Imbi on küll otsustanud, et pikalt ei kõnni, aga 1,3km seinamaalinguid läheb täitsa märkamatult. Pärast veel teist samapalju tagasi ka, et “koju” jõuda.

Algne “Test the Best” on ajas muutunud, kuna Trabid on haruldaseks jäänud. Ühtlasi mängib see kunagisel sigarettide reklaamlausel “Test the West.” Ja no iga testija teab, et ainult nõuete testimisest ei piisa.
Niisiis: Test the Rest!

Galeriis on üks konkreetne müürilõik, mille juures kõik pildistavad. “Vabandust, ma kuulsin, et te räägite eesti keeles. Kas te teeksite meist pilti?” Ikka teen. See on südantsoojendav, kuidas eestlane välismaal usaldab eestlast välismaal rohkem kui välismaalast. Ja ilmselt ka natuke rohkem kui eestlast kodumaal. 😉

Päris popp

Mercedes Benz Arena juures on ka Alex. Suurt süüa ei tahagi, võtame õhtusöögiks midagi magusamat. Alexanderplatzil neil jäätist polnud — samas kui jäätisemenüü igal laual ahvatles — aga siin on. Schoko-bowl ja alkovaba õlu tundub suurepärane kombinatsioon. Natuke ebatraditsiooniline, aga töötab.

Õhtul teeme hotellis jälle järgmiseks päevaks mõned ettevalmistused ja broneerime muuseumipiletid. Kui kõik teised asjad on pühapäeviti kinni, siis muuseumid mitte. Muuseumisaarele saab osta ühe pileti, millega kõigi muuseumide uksed avanevad — aga ainult ettenähtud ajaaknas! 15 minuti täpsusega tuleb endale sisenemisaeg valida, vältimaks liigseid järjekordi. See omakorda tähendab, et me peame välja mõtlema, kui kaua me ühes või teises muuseumis olla plaanime. On see nüüd puhkus või plaanimajandus? 😀

Päev 4: 10.07.2022 — Muuseumisaar

Esimesena võtame ette asjanduse nimega Pergamonmuseum. Das Panorama. Ehk siis kunstnik Yadegar Asisi rekonstrueeritud suuuuuuur panoraamvaade Pergamoni linnast aastal 129. Sisenemisel tuleb seljakotid ja joped kappi lukustada, kapi lukustamiseks on omakorda kas 1- või 2-eurost münti vaja. Mis värk neil siin vanas Euroopas selle sularahaga on? Õnneks märkame letil ka õiges suuruses žetoone ja kasutame võimalust. Sees võtab meid vastu umbes 5-6-korruselise maja kõrgune 360-kraadine vaade roomaaegsest Pergamonist. Kui vaade ise on juba niigi muljetavaldav, siis öö/päeva vaheldumine ja atmosfääriline helitaust teevad elamuse veel võimsamaks.

Vaade Pergamoni altarit kujutavale osale Panoraamist. Pilt tehtud umbes neljanda korruse kõrguselt, all paistev kumer joon on põrand.

Panoraamist toibudes lonkame Pergamoni muuseumi. Või noh, Imbi lonkab. Ta jalg sai enne reisi viga, aga taastumiseks vajalikku puhkust siin ju üldse ei pakuta. Vaatamata sellele jõuame kohale enne õiget aega. Ja nagu arvata oli, suunatakse meid oma kottide-jopedega garderoobi. Jälle tahavad münti pandiks. Sedapuhku aga letil päästvaid žetoone ei paista, niisiis küsin teenindajalt. Too vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib, kas meil pole raha. Vastan, et raha on kõik ilusti pangakontol (saab kaardiga maksta ja netist asju osta ja nii). Tema teeb veel suuremad silmad ja küsib, kas tõesti ühte eurot ka ei ole. No ei ole. Siis võtab ta taskust plastikžetooni ja asetab selle kerge muigega letile. “Näe, kasuta seda. Aga too pärast kindlasti mulle tagasi.” 😀

Pergamoni muuseum on klass omaette: müriaad iidsetest kultuuridest pärit eksponaate, kõige tipuks Babüloni väravad. Ja kõige selle keskel paelub mind üllatuslikult kõige rohkem üks väike tuba, mille seintel jutustatakse muuseumi käekäigust sotsialismuse ajastul. Nimelt tagastas NSVL viiekümnendatel suure osa “teisaldatud” museaalidest. Võimud panid pahaks, et siltidel ja selgitustes ei kasutatud riiklikult heakskiidetud sõnastust. Riigivisiitidel viibijad toodi uhkelt muuseumisse, et kogu seda võimu eksponeerida. Ja ometi lubati töötajatel teadustööd teha, ilma vanu tsivilisatsioone parteipropaganda raamidesse surumata.

Babüloni väravad
“Su silmist näen ma igal öösel und…”

Jõuame natuke mõelda ka sellele, kas on eetiline kogu seda kollektsiooni just siin pidada, selmet nendele riikidele tagastada, kust artefaktid pärinevad. Ühest küljest oleks ju tore, kui kõik Eestiga seotud ajaloomälestised just Eestis kättesaadavad oleksid, kus kohalikel teadlastel nende uurimiseks kõige suurem sisemine sund oleks. Teisalt… kui arheoloog on omal ajal väljakaevamistega kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, miks ta siis ei võiks neid oma kodumaale tuua ja just seal muuseumile kinkida? Veel halvem oleks, kui hindamatud esemed lihtsalt kuskil erakogus oleks, kus keegi peale omaniku sõprade neid ei näe. Teema on muidugi hoomamatult sügavam ja keerulisem. Vt ka Khan Academy kursust kunstiteoste repatrieerimisest. Ehk siis muuseumidega tekivad meil juba samasugused dilemmad nagu loomaaedadega. Proovime keerulised mõttekäigud alla suruda ja rühime edasi.

Kuna Neues Museumi sisenemise ajaaknani on aega, külastame muuseumi kohvikut. Uksel on selgelt kirjas (saksa ja inglise keeles), et vali ise laud ja telli lauast, aga meie ees paar inimest ootavad ilmselt, et neid lauda juhatataks. Oma funktsionaalsele lugemisoskusele tuginedes pigistame järjekorrast mööda trügimise piinlikkuse suunas kõik silmad kinni ja leiame laua. Kõik laabub. Süsteem on siin väga efektiivne. Teenindaja võtab aga järjest oma nutiseadmega tellimusi ja kui ta ülejärgmise laua juures on, tuuakse meie toidud lauda.

Järgmine peatus: Neues Museum. Nimi on petlik, ehitamist alustati juba 1843. aastal. Sees pole jällegi üldse sellist tunnet, et me nii vanas majas oleksime. Võib-olla sellepärast, et kogu Ida-Berliini aja oli antud muuseum varemetes, taastamist alustati esimest korda 1986, siis aga jõudis Saksamaa taasühineda ja plaan jäi katki. Uue plaaniga hakati pihta 1997, et 2009 lõpus muuseum jälle külastajatele avada. Siin köidavad meie huvi põhiliselt Vana-Egiptuse eksponaadid. Kuni äkki… Ösel! Ehk, noh, Saaremaa!

Need höbedased jupstükid on Saaremaalt!

Muuseumid tänaseks külastatud, lõunatame Spree ääres. Ilus vaade, mõnus õhkkond. Näeme mööda jõge sõitvaid turistidest pungil laevu ja heietame mõtteid laevatuurist. Hotelli tagasi jalutades märkan, et üsna meie siinse “kodu” lähedal on lüüsid ja Spree veetase erineb meetri-paari jagu, kusjuures enamik tuurilaevu ei lähe läbi lüüside, vaid püsivad emmal-kummal poolel.

Veskitammi-lüüs

Oleme kokku leppinud õhtusöögi koorikaaslastega. Imbi kooriõde Mai-Liis ja minu koorivend Paavo on Berliinis samal põhjusel, mis meiegi: Coldplay kontsert. Ainult… meie saame oma elamuse kätte ~24 tundi varem. Kuna Imbi jalg ei taha enam pikalt kõndida, kasutame kohalejõudmiseks Bolti. Saabume restorani ette natuke liiga vara ja… otsustame lähiümbruses pisut ringi jalutada. Umamisse jõuame mõni minut pärast kokkulepitud aega, kui meie kaasmaalased juba lauas istuvad. Järgneb meeleolukas aasiapärane õhtusöök, mille lõpuks tellime kõigile ka õnneküpsised. Sõnumid on paljulubavad.

Minule lubab küpsis lähenevat õnne. Imbile, et rõõmsad uudised on tema poole teel. Mai-Liis loeb, et ta elu saab olema lilleline. Ja Paavo… saab loa järgmisel nädalal uued kingad osta. Was? Pärast mõningast arutelu tundub, et Berliinist peaks uued jalatsid ostma küll, aga miks alles järgmisel nädalal? Juhime Imbiga tähelepanu asjaolule, et praegu on pühapäeva õhtu ja järgmise nädalani jäävad vaid loetud tunnid. Jess!

Kõik on õnnelikud, et Paavo endale Berliinist uued kingad võib osta

Kuna ma restoranis ei taipa tualettruumi külastada, pean avaliku käimla kasutusõiguse eest maksma. Mäletatavasti olen ma põhimõtteline tasuliste vetsude vastane, aga seda peamiselt oma sularahavaenulikkuse tõttu. Siin saab 50 senti ka viipega tasuda, seega… viuh! piiks! ja olengi sees. Väljudes küsib Paavo, kas keegi vaatas mulle sinna sisse ka vahepeal. Märkan, et keegi askeldab tõepoolest kempsu esipaneelil oleva luugi kallal ja siis pöördub meie poole, et raha küsida. Vastame, et sularaha ei ole ja kõnnime minema. Kas tõesti nii ongi, et kerjused käivad suvalisel hetkel tasuliste avalike asutuste rahakarpe tühjendamas? Valmistasin nüüd oma kaardimaksega talle pettumuse.

Kuna ML ja P on Berliinis esimest õhtut, juhatame nad lähedalasuva East Side Gallery juurde. Jõuame seltsimeeste suudluse pildini hetkel, mil seal pole kedagi. Juhust kasutades otsustavad noored poosi imiteerida. Alla minuti kestva fotosessiooni ajal jõuab ümberringi pisike järjekord tekkida. Paavo saab mitu palvet teisi turiste pildistada, kuni me lõpuks koos kiiremal sammul sealt eemaldume. Muidu peabki veel karjääri vahetama ja mobiilifotograafiks hakkama.

Täpselt sama, eks?

Sõidame neljakesi ühise S-Bahniga oma hotellide poole. Kui meie peatusest kõnnime hotellini kümmekond minutit, siis neil on samast jaamast oma hotelli sihuke pooletunnine õhtune patseerung.

Päev 5: 11.07.2022 — Tropical Islands

Imbi unistuste päev on käes: vurame Berliinist suisa troopikasse. Olen varasemalt otsinud välja, mis äpid siin nii töötaksid, nagu Tallinnas Bolt Drive. Sest kesse ometi üheks päevaks autorendist autot rentima läheks? Erinevate variantide vahel võrdlusi tehes jäi peale WeShare. Eriti kui ma WeShare+ paketi aktiveerin, mis muidu maksaks ca 10€/kuu, aga esimeseks kuuks on tasuta. Valikus on kaks mudelit: ID.3 ja ID.4. Kuna sõidame kahekesi, ilma suurema pagasita, piisab pisemast. Puhvriga tehtud arvutused näitavad, et kokku läheb see lõbu meile maksma vahemikus 60-70€, mis on päevase autorendi puhul täitsa okei summa. Lõpliku arve peal seisab 9h28min ja 167km eest 58,93€. Pole paha! Võrdluseks: Bolt Drive oleks täpselt sama teenuse eest küsinud 65,63€.

Natuke probleeme tekitab see, et meie kummagi telefonid ei taha väga 4G levis püsida, vaid viskavad Edge’i. Mis tänapäeval tähendab tegelikult seda, et bitid ei liigu üldse. Paraku on auto uste avamiseks ja sulgemiseks, aga ka navigeerimiseks, ikkagi andmesidet vaja. Terve reisi vältel toimib see, kui telefon korraks lennurežiimi lülitada ja natuke oodata. Ja kui see ei aita, siis sama tegevust korrata. Ja võib-olla korra veel. Minul õnnestub tavaliselt esimese-teise korraga tagasi võrku saada, aga tüütu on ikkagi.

Igatahes. Tropical Islands. Kunagisse õhulaeva-angaari rajatud veekeskus ei olegi lihtsalt veekeskus, vaid lennutabki meid justkui troopilisse turistilõksu. Lugematud toolid liivarandadel, aga meri pole mitte meri, vaid turvaline sooja veega bassein. Natuke meenub ka Truman Show koht, kus mere taga ühel hetkel sein vastu tuli. 🙂

Tropical Islandsi makett. Siia mahuks ära poolik Eiffeli torn ja päris mitu vabadusesammast. Mis värk sellega on, et mõlemad võrdlusobjektid on prantslaste tehtud?

Mingil hetkel jalutaksime justkui Malaisia kuurortis, järgmisel ujume piraadilaeva kõrval. Lastel on siin kindlasti meeletult lõbus. Söögid-joogid on kallimad kui Berliini söögikohtades, aga siiski mitte päris meie kandi festivalihindadega. Supleme mõnuga. Päikest väga palju ei võta, sest kupli alla UV ei jõua ja õuealal on pisut jahe. Või noh, korra käime seal ikkagi ennast lamamistoolidel kuivatamas, aga pärast basseinis sulistamist sunnib tuulepuhang ikkagi pigem kiiresti tuppa sooja minema.

Imbi omas elemendis
Kui üles ei vaata, võib ennast täitsa troopikasse unustada. 🙂

Kohalikest atraktsioonidest jätame torud ja õhupalliga sõidu mõneks järgmiseks korraks, aga minigolfis teeme küll kõik 18 rada läbi. See osutub, nagu golf ikka, parajaks enesekontrolli-harjutuseks. Kui löök ikka täitsa võssa läheb, tahaks natuke laamendada, aga see ei tee ju järgmist lööki täpsemaks.

No ikka troopika mis troopika. Ja näe! Flamingod!

Troopikast lahkudes sõidame kõigepealt Olümpiastaadioni juurde pileteid ära tooma. Piletid on sorteeritud nime esimese tähe järgi. Niisiis sukeldun telefoni uurima, kas ees- või perekonnanime järgi. Saan Imbilt uue hüüdnime: Kristjan “aga äkki on eesnime järgi” Karmo. Eks ta ole. Võõras kultuuris võõra autoga võõraid marsruute navigeerides võid ju pealtnäha rahulik olla, aga minusugune ülemõtleja suudab ennast lühikese ajaga ikka üsna läbi kärsatada.

Piletid on käeeeeees!

Pargime auto viisakalt tänavale ära ja läheme hotelli oma igapäevasele puhkehetkele, mis sedapuhku väga kaua ei kestagi. Üritame jõe ääres mõnusat söögikohta leida, aga… igal pool on köögid juba kinni. Minu päevaste sõitudega läbi kärsatatud aju ei pea valule vastu ja plahvatab. Mis mõttes ei saa süüa? Aga mis seal ikka. Kui ei saa, siis ei saa. Kõnnime nukralt hotelli tagasi. Proovime tuppa tellida. Ah hotelli köök ka ei tööta? Mis saab siis? Wolt ikka aitab. Ja aitabki. Toovad valvelauda toa numbriga paki, sealt helistatakse tuppa ja võibki järele tulla. Iseenesest oleks ilmselt saanud ka ise uksel või valvelauas toidu vastu võtta, aga nii ei pea äppi jälgimagi. Pluss, see protsess töötab ka ilma äpita kullerite puhul. Korraks kaalun varianti midagi Amazonist väiksema postikuluga tellida, aga mõtteks see jääbki.

Päev 6: 12.07.2022 — Coldplay

Nonii. Täna toimub see, mille pärast me siia ju tulimegi: Coldplay kontsert! Hommikul teeme närvide rahustuseks veidi shopiteraapiat. Mina leian endale kõigepealt TK Maxxist kaks poole hinnaga püksirihma. Me nagu oleks sellise nimega poes varem käinud, aga ei ole ka. USA reisil jäi meie teele TJ Maxx, mis Euroopas ongi J->K asenduse teinud, et segadust vältida. Brittidel on nimelt T.J.Hughes. Ja siis on Soomes, eksju, Tokmanni, millel pole Stockmanniga mingit pistmist. Peale kaubamärgivaidluste, loomulikult. Seal tegutseb kumbki oma nimega edasi, kuigi kohus keelas “$tokmanni” reklaamides kasutamise ära. Lisaks esimesel päeval Primarkist leitud vestile ostan VEEL ÜHE vesti, seekord oranži. Ja Primarkist oranži pusa ka.

Annan Imbile aega riideostluseks ja sean sammud elektroonikapoodi Saturn. Väike taustauuring näitab, et nad on MediaMarktiga samas kontsernis: MediaSaturn. Sellest, et nende logotüübi esimesed 2 tähemärki Samsungi omadega äravahetamiseni sarnased on, ei räägi ükski veebileht, aga ma ei usu, et ma ainsana seda märganud olen. Ometi on Saturni poes suured Samsungi logod ja letid ja nii.

Mida ma elektroonikakaubamajas märkan? Kaubavalik on suurem kui Eestis. Näiteks on siin riiulites kõrvuti üle kümne erineva vinüülimängija, kui meie maal on tavaliselt 2-3. Ühtlasi näen valikus näiteks CD-pleierit ja lademes kassetimängijaga seadmeid. Samuti on siin endiselt suurte vitriinide kaupa Blu-Ray plaate. Piilun korraks valikut, aga kõik on kohalikule turule — saksakeelne heli saksakeelsete subtiitritega. Originaalheli võimalikust olemasolust ümbris vaikib. Lisaks on siin ka korralik valik vinüüle. Pulli pärast lappan neid natuke, ilma ühegi plaanita midagi päriselt osta, aga… Ryan Paris – La Dolce Vita 7” singel. No kuidas ma saan meie eelmise suve reisi #1 hiti siia üksi nukrutsema jätta?

Kas 10 eurot nii vana laulu eest on normaalne hind, pole hetkel oluline. Pressitud 2020 helesinisele vinüülile ja SEE ON SEE LUGU JU! 😀

Kassasabas saan Imbilt vastamata kõne. No tohoh, mis nüüd siis juhtus? Kõneminuteid peaks küll piisavalt olema. Proovin tagasi helistada… ei midagi. Nüüd on siis telefon niikaugele jõudnud, et lisaks andmeside puudumisele ei lähe kõned ka läbi. Ega’s midagi, teen raadiotele järjekordse taaskäivituse ja loodan parimat. Kohtume Imbiga juhuslikult Saturni peaukse ees.

Lõunatame oma stammrestoraniks saanud Alexanderplatzi Alexis. Teenindus on aeglane ja pisut vastu tahtmist, aga saame neist ka aru. Rahvast on palju, ilm on palav. Teenindajate tähelepanu saamiseks peab natuke võimlema, aga me oleme ju tagasihoidlikud eestlased. Kui Imbi lõpuks mööda tuhisevalt ettekandjalt küsib, kas me magustoitu saaks tellida, käratab too mulle, et jäätist pole, sest jäätisemasin on katki. Küsin ehmunult — ja, okei, pisut ninatargalt — miks neil see jäätist täis menüü siis laudadel on, mispeale ühmab ta mulle vastu: “I don’t know” ja kiirustab minema. See on siis juba vähemalt kolmas, kui mitte neljas päev, kui neil siin see jäätisemasin katki on. Imbi on pisut nukker, sest oleks kookigi tahtnud, aga lõpetame magustoidu jahtimise ja tasume arve. Ja tõmbame hotellis pisut hinge, enne kui täitsa käest ära läheb.

Mõnusalt kodusena tunduma hakkav U2 viib meid Olümpiastaadioni metroojaama. Sellel suunal käivad rongid juba umbes iga minuti tagant — ilmselgelt on linn suuremate masside liigutamiseks valmis. Metroojaamast liigume rahvasummaga kaasa. Staadioni väravatele lähenedes jaguneme viisakatesse, korrapärastesse järjekordadesse, mida on lugematu arv. Või noh, kindlasti jõuaks nad kokku lugeda, lihtsalt mina ei viitsi praegu lugeda.

Kui see järts pole korrapärane, siis ma ei tea.

Järjekorras seisame ainult umbes veerand tundi ja olemegi staadionil. Seespool on järtsudega mõnevõrra kaootilisem olukord. Kõige pikem saba on sularaha-automaadi juures, sest enamik lette arveldab, nagu ikka, ainult sulas. Võtame natuke vett (panditops 2€/nägu) ja natuke näksimist: Imbile kõrvitsaseemne-brezel, minule singi-juustu-stange. Otsime oma kohad üles ja naudime soojendusesinejat: meile esineb Alli Neumann. Noor sakslanna on ilmselgelt väga elevil võimalusest Coldplayd soojendada ja nii suurele rahvahulgale esineda. Muusika on täitsa okei, kuigi sõnadest väga aru ei saa — aga heli on üsna kräpp. No muidugi, me oleme ju suures betoonkausis. Hakkame kõrvu kajaga harjutama.

Kahe soojendaja vahel hargneme erinevatesse järjekordadesse. Imbi täidab veetopse, mina üritan nokamütsi skoorida, et lava taha loojuv päike kogu aeg ei pimestaks. Mitte et mul hotellitoas nokats ei ootaks, aga seda ju praegu kätte ei saa. Minu ees ootab oma korda kümmekond inimest, tundub nagu õnnelik juhus. Jälgin ja mõtlen, et mütsidele tuleks eraldi lett teha — särgi puhul tahab igaüks ju suurust kontrollida ja kaaslastega arutada ja… igatahes õnnestub mul lõpuks see H.E.R.i peakate kätte saada ja pähe suruda.

Kohtadele tagasi minnes on vaja järjekordsest piletikontrollist läbi saada, kus lihtsalt vaadatakse, et me ikka õiges sektoris oleme. Suurem osa enne meid ootavatest inimestest suunatakse õigemasse kohta — eks piletil oleva sektori sobitamine suurel sildil kirjutatuga on tõesti omajagu keeruline ülesanne. Viimasel kahel sammul jään Imbist natuke maha ja teen meeleheitliku hüppe, et me ikka koos püsiks. Auhinnaks tubli soorituse eest saan piletikontrolörilt hävitava pilgu ja natuke saksakeelset sõimu, mis kõlab minu peas umbes nagu “On vaja trügida?”

H.E.R. on tasemel. Heli on vaiksem kui esimesel soojendajal, seega kajab veel hullemini. Aga H.E.R. ise ja kogu ta bänd on megahea. Eks ta natuke ehk uhkustab ka oma multiinstrumentalistlikkusega, aga oi kui hea ta ikkagi on.

Veel viimased lained rulluvad ümber staadioni ja siis tulebki see, mida kõik need kümned tuhanded, meie sealhulgas, oodanud on: Coldplay! Alguses tundub, et meie sektor on natuke laisem ja ei tõusegi püsti, aga kui esimene lugu pauguga käima läheb, ei istu enam keegi.

Päike on juba tribüünide taha peitu pugenud, tehisvalgus pääseb paremini mõjule

Kuna tegemist on värske albumi tuuriga, on suurem osa setlistist just sealt. Sellest hoolimata mängivad poisid ka vanu tuttavaid: loomulikult suured hitid nagu Adventure of a Lifetime, Paradise, The Scientist, Yellow, Viva la Vida, Hymn for the Weekend, Clocks, Something Just Like This, aga ka näiteks Politik, mis polnud ju isegi singel. Läheneme Imbiga elamusele erinevalt. Mina vaatan setlist.fmist pühapäevase kontserdi infost ette, mis tulemas võiks olla, Imbi spoilereid ei taha. Tundub, et naudime mõlemad vähemalt ühepalju. 🙂 Ach ja, üks vana (või no mis vana see 8 aastat ikka veel on) hitt — Magic — kõlab kodupubliku rõõmuks saksakeelsena.

“They were all yellow”

Kuna tulles läks kõik sujuvalt, oleme valmis sama sujuvaks koduteeks. Või no natuke vähem sujuvaks, sest kohale saabusime ju pisikese varuga, nüüd aga liiguvad kõik korraga kodudesse. Metroojaama järjekord algab umbes 300 meetri kaugusel jaama sissepääsust ja liigub esialgu üsna sujuvalt. Lähemale jõudes jääb vool järjest aeglasemaks ja jaamaesisel platsil on näha, kuidas turvamehed ustel reisijate pealevoolu reguleerivad. Igati mõistlik, sest mass kontrollimatult perroonile valgumas ei kõlaks just kõige turvalisema lahendusena.

Ootaja aeg on pikk?

Platvormile jõudes näeme, et U2 ei sõida hetkel kogu oma liini ulatuses, vaid lõpetab 4 peatust enne meie kodujaama ära. Pff. Aga mis siis ikka, sõidame niikaugele kui saab ja läheme jala. Imbi jalg teeb ikka haiget ja minul on jälle pisike põiekas, aga minna on ainult 2 kilomeetrit. Mis üldiselt senist reisi arvestades on ju käkitegu. Proovin marsruudilt leida tõuksi või jalgratast, aga ühtegi vaba Bolti pole ja teisi äppe ei viitsi paigaldada. Avaliku tualeti leiame umbes poolel teel, seega vähemalt pooltel meist on kergem.

Päev 7: 13.07.2022 — DDR Museum ja Reichstag

Uus hommik, uued seiklused! Seekord siis SDV muuseum, et aru saada, missugune see idasakslaste elu siis ikkagi oli. Väga palju ENSV omast ju ei erinenudki? Või noh… same-same, but different. Näiteks kui eestlastele oli terve NSVL reisimiseks avatud, pidid idasakslased ka Eesti väisamiseks viisat taotlema. Ühes vitriinis näen ühtäkki tuttavat keelt: SPROTID ÕLIS. Tootja: AS Saare Kalur, Kuressaare. Hiljem saan aru, et tegu on pisikese anakronismiga, sest SDV aegadel polnud Saare Kalur ilmselt veel aktsiaselts. Osa väljapanekust meenutab meie oma Vabaõhumuuseumi värskeimat osa: kolhoosi korterelamut.

Ida-Saksa Unemati, keda mina Soome lastesaadetest mäletan 🙂

Ma ei tea, milles nüüd asi on, aga ma ei naudi seda muuseumit niivõrd, kui ma lootsin. Äkki ongi just latt liiga kõrgel? Või on asi selles, et muuseum on liiga “interaktiivne” — enamike eksponaatide nägemiseks pead ukse avama, sahtli lahti tõmbama või nuppu vajutama. Või häirib meid hoopis see, kui palju siin rahvast on. Võimalik, et oleme lihtsalt viimaste päevadega juba liiga palju uut infot peale saanud ja aju ei taha rohkem. Mitte et see kuskilt otsast halb muuseum oleks, vastupidi. Soovitan igal juhul. 🙂

Kuna tänane lõuna on kellaajaliselt paigas — meil on Reichstagi kupli kõrval asuvasse restorani laud reserveeritud — teeme aega parajaks ja jalutame uuesti Alexanderplatzile shoppama. Vaatame ringi kaubanduskeskuses nimega Alexa, mille sisekujunduses on šnitti võetud kahekümnendatel vändatud ulmefilmist nimega Metropolis. Saksa toodang. Film ise kukkus omal ajal rahaliselt läbi, sest kesse ikka viitsiks kahetunnist saksa keeles targutavat tummfilmi vahtida, eks? Küll aga on ta hiljem ikkagi klassikuks saanud. Kuni selleni välja, et näiteks Queen kasutas oma Radio Ga-Ga videos just selle filmi kaadreid. Ja siis see kaubanduskeskus. Aaaaaah, mulle nii meeldib siinne arhitektuur ja esteetika. Kergelt sihuke art deco või nii.

Alexa sisevaade
Tõestus, et ma seda Metropolise asja päris ise välja ei mõelnud

Teel Reichstagi astume uuesti läbi Potzdamer Platzilt ja piilume ka Sony keskusesse, aga ainult hästi möödaminnes. Ja jõuamegi uuesti valvurini, kes küsib, kas meil on aeg kinni pandud. Ha! On küll! Saame sisse… ja ootame järjekordses järjekorras.

Lõuna ise on kolmekäiguline, kusjuures iga käik on serveeritud pisikesele taldrikule, mis siis omakorda istuvad kõik kolmekorruselises metallraamis. Mis ma ikka seletan, pilt on ka.

Näe, sihukesed kolmekäigulised lõunad ongi

Kui veebileht ütles, et see lõuna maksab 25€/nägu, siis tegelikult läheb nõks alla kahekümne. Ühtlasi on tegemist operatsiooniga “joodame Imbi keset päeva täis”, sest kummaski komplektis sisaldub klaas valget veini ja mina ju endiselt alkoholi ei tarbi. Mitte et Imbigi päriselt kahest pokaalist täis jääks.

Söök söödud, naudime natuke niisama vaadet, üritame linna geograafiast paremini aru saada ja märkame EESTI BUSSI SIIAPOOLE SÕITMAS!!! Uuh.

Taisto!!!

Kui see erutus vaikselt taadub, ronime kuplisse. Silt hoiatab, et kuplis on palav, aga ikka ronime. Ongi palav, aga mitte tapvalt.

Kupli ülemine platvorm, kuhu me kauaks ei jää. Palav ju.
Kupli juurest alla viiv liftisõit. Kaval — klaustrofoobia vältimiseks on lifti seintel peeglid, et rahvamass suurem tunduks. 😉

Ronime kuplist alla, jõuame tagasi maapinnale ja astume jälle Brandenburgi värava suunas. Justkui ring hakkaks täis saama. Kohtume Imbi endise kolleegi Kristeliga ja otsime koos Spree ääres kena koha õhtusöögiks. Toit on hea, seltskond veel parem, aeg läheb kui lennates.

Enne õhtusööki ahistame Aserbaidžaani maalingutes karu. Karusid on terve linn täis, igaüks erinevalt värvitud.

Mõtleme arvet küsida, kui järsku märkame, et restorani seinal on suur silt “CASH ONLY!” Nonii, nüüd on see meid lõpuks kätte saanud. Ega’s midagi, tuleb raha teenima minna. Õnneks on lähim ATM ainult paarisaja meetri kaugusel. Tee peal näen ka Ampelmänncheni poodi — see on see mehike, kes Ida-Saksamaa jalakäijate foorides figureeris ja nüüd põhimõtteliselt Ostalgie (idanostalgia) maskott on. Pood on paraku kinni ja nii ma ühtegi selleteemalist suveniiri kaasa ei ostagi.

Miks peaks keegi nii rõõmsalt seltskonnalt üldse raha küsima?

Tiksume vaikselt Radissoni poole, sest väidetavalt on seal katuseterrassil hästi vahva. Kujutame kõik ette tüüpilist Radissoni katusebaari: mugav, glamuurne, kallis. Kohale jõudes selgub, et viimane on õige — sissepääsu eest küsitakse kuus eurot, kokteilid on ainult pudelites ja maksmine loomulikult sularahas. Berliini kõige kõrgem katuseterrass… hah. Pöörame ukselt tagasi ja lahkume mööda laevakoridori meenutavat käiku. Teeme õhtused kokteilid hoopiski täiesti uues kohas: Alex. 🙂

Õhtune lipupilt teletorniga. Mis suunast puhub tuul?

Päev 8: 14.07.2022 — Tagasi koju

Viimane hommik Berliinis. Teeme viimase hotelli-hommikusöögi ja pakime kohvrid. Hommikusöögilauas on kohe esimesest päevast mu suur lemmik olnud munapuder, sest selle kõrval on kauss hakitud murulauguga. Hakkan nüüd ka kodus igale poole murulauku lisama. Miks ma selle peale varem pole tulnud?

Head isu! 😀
Eile õhtul ette valmistatud postkaardid, mis täna postkasti potsatavad ja juba vähem kui nädalaga Eestisse jõuavad.

Lõunasöögiks otsisime kohta, kus ka veganid söönuks saaks. Algne pakkumine jääb marsruudilt väga kõrvale, seega leiame meie oma kodukandi Alexast vegan-burgerikoha, mille hinne Google Mapsis on tervelt 4,8. Lähemale jõudes selgub, et see on osa Alexa food courtist, ehk siis igaüks saab endale meelepärast toitu valida ja ei pea tingimata veganpurksi fännama hakkama.

Saabuvad lõunakaaslased Kristel, Mai-Liis ja Paavo. Kuna me kõik saame koju sama lennuga, tundus hea mõte oma trajektoorid juba varem ühendada. Ma ise proovingi lõpuks ikkagi selle võltslihaga burgeri ära, kusjuures ka peekoni-imitatsioon on täitsa usutav. Ühe suure vea teen oma lähenemises, kui kuhi taldrikus algselt liiga kõrge tundub — söön pealmise saia eraldi ära. Mõtlemata seejuures, et nuga ja kahvlit mul ju kasutada ei ole. Mis siis ikka, söön ülejäänud burgerit nagu võileiba ja saan sellega üllatavalt läbuvabalt hakkama.

Lõuna söödud, peamegi rongijaama tõttama, et õigel ajal lennujaamas olla. Natuke on tunne, et läheb napikaks, aga õnneks teatab äpp, et rong, mis meid 3 peatusega terminali viib, on hetkel 5 minutit hilinemas. Perroonile jõudes on hilinemine juba 10 minutile kasvanud. Lülitan teavitused sisse — ja hea on, sest juba mõne minuti pärast kuulutab äpp, et SEE rong enam SINNA ei sõida, kuhu me minna tahame. Oih. No olgu, ekspressi ei saa, aga varsti peaks ka alternatiivne S-bahn minema, mis küll kauem aega võtab, aga ikkagi kohale viib.

Vaikselt hakkab kergemat sorti paanika tekkima, kui rongide liikumise kellaajad ja lõpp-peatused enam äpis ja kohalikel ekraanidel ei kattu. Kontrollin, et suund ikka õige oleks — on küll. Nüüd paistab, et järgmine S-bahn läheb siit Flughafeni poole kas minuti või 23 minuti pärast. Viimane ei sobi enam üldse mitte. Reisikindlustuse huvides on hea, kui suudame tõestada, et olime vähemalt 2h enne väljalendu kohal.

Et lubatud minuti pärast sobivat rongi ees ei ole, otsustan kiiresti tegutseda. Bolt XL jõuaks meid veel õigeks ajaks lennujaama viia, aga maksaks ca 11€/nägu. Kas kõik on nõus? Jah. Tellitud. Tõlda oodates tõstab ärevus veel korraks pead — kas me viiekesi koos kohvritega ikka mahume ära? Kas Prius Plus on piisavalt suur? Kohvreid autosse tõstes näeme, et on. Napilt. Paavo istub lisatoolil, tema kõrvale mahuvad kohvrid ühte virna ära.

Saabudes kurdab juht, et nii pika sõidu kohta on 5-eurone jootraha ikka jube väike. Naeratan virilalt vastu, et äpp rohkem ei lasknud anda ja sularaha ei ole. Nagu meil kombeks.

Pagasi äraandmise järjekorras oleme ca 15 minutit, natuke rohkem ootame turvakontrolli. Kõik sujub, kõik laabub. Me jõuame veel täna koju.

Kõik on kohal, kõik on rahul. Kohe viib sinimustvalge lennuk meid koju.

Ja siis lennukis istub minust üle vahekäigu ei keegi muu kui legendaarne trummar ansamblitest Meelik, Tenfold Rabbit ja Pennar & Friends! Pets! Arutame Berliini eripärasid nii innustunult, et ma peaaegu ei jõuagi tahvlisse tõmmatud Better Call Sauli üleeilset seeriat lõpuni vaadata. Peaaegu. Sest lõputiitrid algavad enne, kui kapten turvavööde tule välja lülitab. Täpne ajastus on täpne.

Kokkuvõtteks: Berliinis on palju teha, väga paljuni me oma nädalasel visiidil ei jõudnudki. Mida järgmisel korral lähemalt uurida? Hipsterimaid piirkondi ja kohti, sh endise Tempelhofi lennujaama territooriumil asuv park. AVUSe vana tribüün. Ja kindlasti veel palju-palju muud.

Jootraha-standard tundub meie kogemuste põhjal olevat 10%, kusjuures kaardimakse puhul küsib teenindaja üldjuhul otse, kui palju sa tippi tahad jätta, või siis “Mis me summaks paneme?”

Aitäh, Berliin! Aitäh, Imbi! Aitäh, Kristel, Mai-Liis ja Paavo! Aitäh, Coldplay! Ja suur aitäh ka sulle, armas lugeja, et sa mind ikka ja jälle kirjutama inspireerid. 😉

Aastakokkuvõte 2021

Ma olen selles blogimise värgis ikka jube aeglaseks jäänud. Millal viimati eelmise aasta kokkuvõtmine üle kahe nädala võttis? Never! Enda vabanduseks võin öelda, et aja gaasipedaal tundub kinni kiilunud olevat ja mootoris jätkub ikka veel jõudu kiirendamiseks. Igatahes, siit ta nüüd tuleb. Aastakokkuvõte 2021. Kui me eelmisele andsime 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), siis lõppenud aasta skoor on mõlemal vähemalt 2 pügalat tõusnud. Vastavalt siis 7,5/10 ja 8/10. Pole paha? Vaatame lähemalt.

Aasta pilt: mina elevandi otsas. Imbi pildistas 🙂

Pere/kodu

Oppaa, siin ei teagi nüüd, millest alustada. Või tegelikult tean küll. 2021 on meie kodus selgelt üheainsa märksõnaga kokku võetav: saun! Projekt sai ehitusloa juba 2016, ehitajat ootasime niisiis peaaegu 5 aastat. Seiklusi ja sekeldusi oli omajagu, lõpptulemus on suurepärane. Ja kui me sind ikka veel sauna pole kutsunud — mida sa ootad? Kutsu ennast ise! Lepi meiega ka õige päev/õhtu kokku ja teeme ära! 🙂

Saunamaja kõige olulisem ruum: saun

Ka kodukontor arenes uuele tasemele, aga sellest tuleb lähemalt juttu vidinate rubriigis.

Aasta jooksul tegime Imbiga nii mõnegi meeleoluka väljasõidu, olgu sihtkohaks siis Pärnu, Tartu, Viljandi või hoopiski Taagepera. Aitäh nende mälestuste eest! 🙂

No ja siis ühel hetkel võtsin ma kätte ja leidsin, et köögimööbel näeb aegunud välja. Tõele au andes olen ma seda mõtet juba 2014 remondi lõpust mõlgutanud, nüüd siis lõpuks läksin poodi, lasin õiget tooni valge värvi kokku segada, küsisin nõu, ostsin sobivad pintslid ja liivapaberi, tüdinesin nühkimisest, läksin uuesti poodi, ostsin lihvimismasina, küsisin veel nõu ja asusin tööle. Eesmärk: enne Itaalia reisi köök uueks luua. Ja… tehtud!

Natuke uut ja vana
Imbiga Pärnu rannas päikest võtmas

Sõbrad

Aasta alguses oli vaikne. Sünnipäevapeo tegin seekord Teamsis, kümmekond toredat sõpra näitas isegi nägu. Ja rohkematega olekski Teamsis juba pisut keeruline. Umbes mai paiku julgesime juba mõne üksiku sõbraga näost näkku kokku saada vahepeal.

Siis hakkas juba vaikselt see aeg ka pihta, kus teisest vaktsiinisüstist piisav aeg möödas oli ja tunne mõnevõrra julgem. Käisime lõpetamistel, arutasime reisiplaane ja mängisime uut põnevat mängu alapealkirjaga “serverid kukuvad öösiti

Rallisõpradega rallil

Suvel jäi Facebookis silma Hegle üleskutse asutada Nõmmele oma kohalik lõviklubi. Olen alati Lionsi tegutsemist kerge aukartusega kõrvalt vaadanud, kuigi liitumisest polnud enne seda üleskutset isegi mõelnud mitte. Aga no kui juba, siis juba! Tänu oma suurele suule ja kohusetundele andsin avakoosolekul nõusoleku olla I asepresident, mis tähendab lühidalt seda, et pärast esimese hooaja lõppu tuleb minu presidendiaasta. Mingid mõtted mul juba on, üritan vaikselt nende teostatavuse osas sotti saada.

LC Tallinn Nõmme Charter Night ehk asutamispidu

Aiapidu — vt Bigbänd, allpool

Hetk aiapeolt. Hetk on ju täpselt 14 sekundit, eks?

Septembri lõpuks olid ehitustööd peaasjalikult valmis ja algasid saunaõhtud. Olgu sõpradega või pereringis, aga minu arvestuse järgi on valmimisest aasta lõpuni ainult üks selline nädal olnud, kui kerist kuumaks ei kütnud. Ja nii mõnelgi nädalal tuli seda ette rohkem kui kord.

Tervis

Kõndimine jätkas tõusujoont, aga virtuaal-kombo-maratoni aeg tuli natuke nõrgem kui mullu. Miks? Noh… 2020 võtsin ma esimese setiga üsna rahulikult ja siis hakkasin järjest optimeerima. Seekord tuli nö “must” aeg parem kui eelmisel katsel. Sellest hoolimata, et ma viimased ~10 km villis tallaga käisin. Ja eks need villid tõmbasidki moti maha, et aega edasi lihvida. Igatahes loodan ma 2022 aasta lõpuks oma käimiskilometraaži veel nii palju üles ajada, et 3000km piir ületatud saaks.

Käimisnumbrid lähevad üles: 823km (2019), 2214km (2020), 2905km (2021)

Veebruaris varajase sünnipäevakingina kätte saadud nutikaalu näitu jälgisin pidevalt. Esialgu üritasime Imbiga end tervislikumalt toituma harjutada, aga suvel tuli auk sisse ja sinnapaika see jäi, kuni sügistalvel jõudis ka kaalunäit tagasi sinna, kus ta veebruaris alustas. No vähemalt ei tulnud jõuludega juurde, vaid, oh üllatust, läks isegi natuke maha. Tervislik jõululaud või väikesed taldrikud?

Kool

5 juhendamist, sh 3 magistrit ja 2 diplomit. Mõned lausa cum laude. Aivar, Anto, Helene, Mart ja Merit, tubli töö kõigilt, et edukalt lõpetasite! 🙂 Loenguid ei andnud, kuigi koormus tuli ka juhendamistest päris korralik: ühe juhendatavaga leppisime 2020 lõpus kriisihetkel kokku igaõhtused 5-minutised stand-upid, mis kujunesid enamjaolt pigem tunnisteks aruteludeks. Hindest olulisem oli selle töö puhul rahulolev tellija, kes sai oma vajalikud aruanded esitatud varasemast oluliselt väiksema käsitöökoormusega.

Töö

Veebruaris sisenes mu ellu Coop Pank: Martin kutsus mind testijaid juhtima ja testimist üldiselt uuele tasemele tõstma. Esimese väljakutsena sain tegeleda ühe oma lemmiktegevusega ja värvata 4 uut testijat, enamik neist potentsiaali pealt. Oi, kuidas mulle meeldib testija mõtteviisi ära tunda! See läks niisiis üle ootuste edukalt ja ega edasi pole ka hoog raugenud. Nii toreda ja asjaliku tiimiga pole mingi probleem järjest uute väljakutsetega mõõtu võtta. Jõudu tööle! 🙂

Coop, Coop! Kes seal on? Pank!
(ei ole minu nali, Kalmetilt laenasin)

Must Post jätkab arenemist, kuigi ma ise tõmbusin 2021 natuke tagasi, et korralikult pangatööle keskenduda. Tänavu proovin jälle natuke aktiivsem olla — tuleks ainult välja mõelda, mille arvelt see aktiivsus tuleb. Halvimal juhul panustan rohkem nutikust, mitte niivõrd aega. Või kas see olekski nii halb? 😉

Mis siin toimub? Harjutamine võtteks, mille tulemus jäigi seekord musta materjali hulka, sest vaatamata uutele ja uutele duublitele ei suutnud me tol päeval piisavalt head heli salvestada.

Nordic Testing Days, õigemini sel korral Nordic Testing Day, toimus lõpuks virtuaalkonverentsina LHV konverentsikeskusest. Põnev kogemus oli: kõik need striimerid ja kaamerad ja… mu enda tööpost moderaatorina oli isiklik laptop paari penoplastitüki peal, et kaamera kenasti silmade kõrgusel oleks. Ja tahvel kõrval, kuhu mulle Google Docsi kaudu publiku küsimusi vahendati. Ainsa mitte-pealava-moderaatorina tulin sündmuste tulipunkti, teised tegid kaugtööd. Ja ainus füüsilist kohalolu ilmutav esineja oli viimane keynote Kieren, kelle ma meile rääkima sebisin. Sobivalt rääkis Kieren sedapuhku just nimelt sebimispettustest.

Glamuuri tipptase: minu töökeskkond konverentsi neljanda tracki moderaatorina

ASA figureerib mu elus endiselt, kuigi käimasolev projekt teeb veel viimaseid hingetõmbeid. Vähemalt on 2021 jälle toredate inimestega mõned toredad hetked andnud. Rääkimata toredatest koolitustest koos Steniga. Korra sain üksi ka koolitada — läks kiiremini, nagu arvata oligi. Me nimelt kipume kahekesi koolitades teineteist omajagu täiendama. 😉

Kui juhendamised kõrvale jätta, on TalTech natuke tagaplaanil olnud. Korra proovisime küll Musta Postiga ScamLabist videosarja teha, aga ju siis ei suutnud meie nulleelarvega piloot võimalikke toetajaid piisavalt inspireerida, et kõik rahapakkidega meie suunas jooksma hakkaksid. Õpime ja proovime millalgi kindlasti uuesti, sest teema on endiselt vajalik. Kui piloot huvitab, küsi linki. 😉

Kiitusega lõpetajate vastuvõtul jäi kuubikuid üle. Ühe sellise töö juhendaja, õigemini lauljana, õnnestus üks ka endale küsida. Hiljem avastasin, et kuubiku peale on väikeses kirjas cum laude kirjutatud. 🙂

Bändid/lava

Kaaperdatud bände poleks tulnud, kui Teet poleks välja pakkunud. No et polnudki nagu kaaperdamine, rohkem selline kutsega külalisesinemine. No ja siis ma korra kaaperdasin Anette esinemise. Teadagi, kuidas see läks. 😀

See, et ma ühel kontserdil kahe bigbändiga laulsin, sh Kaitseliidu Tallinna Maleva Orkestri Big Band, vist ei lähe kaaperdamisena kirja. Sest see oli planeeritud ja ma käisin enne lausa proovis. Või no kahes!

Teeduga tegime lõviklubi avapeol ka sellise akustilisema etteaste, mis vist päris bändiks ei liigitu, aga kõigile väga hästi peale läks.

Bigbändiga andsime jälle mõned head kontserdid, sh korra Tartus ja korra aiapeol. Kevadhooajal, kui kontserte veel ei toimunud, sain jälle oma sõnaseadmisoskust treenida. Turundusosakond palus, et me administratsioonidirektori kohalt politseiprefektuuri liikuvale Joosepile järelhõikeks midagi teeksime. Oi, kuidas tegime! Isegi oma Superbi panin videos näitlema! 😀

Septembri alguses oli lootus, et seekord jõuab Maia ka aiapeole, aga… laulja haigestumise tõttu oleks kontsert peaaegu ära jäänud. Õnneks siiski mitte, sest viimasel hetkel sööstis meid päästma Natalja. Seesama Natalja, kes hiljem Superstaari stuudiovoorudes paraku publikult piisavalt hääli ei saanud, et edasi võistelda. Aiapeo publiku silmis on Natalja siiski ultramegahüpersuperstaar!

No ja siis bigbändiga suurepärast koostööd teinud Pennar andis lõpuks ka oma plaadi välja. Tahtis endlit. Tegin ise samal ajal teise käega ise ka, aga vaatasin viisakalt tema kaamerasse.

10. september 2021 jääb mulle pikaks ajaks meelde, sest just sel päeval said “Leiutajate laulu- ja tantsupeo” egiidi all kokku kõik Tallinna Tehnikaülikooli koorid, tantsuansambel “Kuljus” ja bigbänd. Mis selle minu jaoks eriti eriliseks tegi, on asjaolu, et ühtegi teist eeslauljat polnud sedapuhku kavasse sattunud. Kava lõpus sain koori rüppe tõmbuda ja viimased kaks laulu bassina esitada. Ei teagi, kumb on võimsam, kas laulda 120-pealise koori ees või sees. Mõlemad on võimsad! Ai jah, üks pisiasi veel. Koorid laulsid kahes laulus ka minu kirjutatud sõnu: “Läks nii” ja IT Kolledži 15. sünnipäevaks valminud “Kallis koolis”.

Siis kutsus turundusosakond meid jälle välja, et rektorile sünnipäevaks midagi korraldada. Panime pisikese pundi kokku (saksofon, paar trompetit, tuuba, tromboon ja mina) ja tulistasime. Jälle oma sõnadega: “Neiu mustas kleidis” viisil kõlas laul “Rektoril on sünnipäev”

Ja no kuna aasta lõpus läksid numbrid jälle üles, jättis ülikool igasugused peod ja kontserdid oma ruumides ära. Bigbänd ei hakanud ka paaniliselt uusi esinemiskohti sebima, vaid kasutas jälle võimalust uusi salvestisi purki ajada.

Pärast üht vahelejäänud aastat sain jõulude ja uue aasta vahel korra jälle Pärnu Noorte Puhkpilliorkestriga ka laulda. Hea punkt aastale juba alates 2015.

Meeskoori hooajaga liitusin sedapuhku suvel, mis oli huvitav erand. Vanasti tipi mehed suvel ei laulnud. Koor oli küll arvult väiksem, aga seda entusiastlikum — loodetavasti said Valter ja Heldur Tehnikaülikooli Akadeemilise Kammermeeskooriga soovitud tulemuse. Siis algas hooaeg ja koor paisus. Järgnesid kontserdid Tartus, Viljandis ja Tallinnas, millest viimase publik meid kõige rohkearvulisemalt ja tulisemalt vastu võttis. Lõpus toimus midagi enneolematut: pärast kestvaid ovatsioone ja sütitavaid kõnesid kõlas viimane laul ja koor läks lavalt maha. Mehed jõudsid juba riietusruumidesse ning hakkasid kiiresti-kiiresti frakkidest vabanema, ent publik ei andnud alla. Aplaus kestis ja kestis. Lõpuks kogunes koor uuesti lavale — vähemalt need, kel püksid veel jalas olid — ja esitas lisapala.

Mullu korraks pead tõstnud after6 vajus tagasi unustustesse.

Teist aastat järjest ei teinud Neljapäev ühtegi proovi ega esinemist. Kuigi… aasta lõpus nähtud Beatlesi dokumentaal (Get Back) ähvardas küll natuke sädet anda. Näis, mida uus aasta toob.

Vidinad/tehnika

Kuna mullu soetatud Dell ei teinud kõigi vajalike seadmetega koostööd, sealhulgas ka mitte uue tööarvutiga, tuli kodukontorisse tekitada uus dokk: Lenovo USB-C Dock Gen 2. Inspiratsiooni sain pangast, kus muuhulgas testisin ka ühilduvust iPadiga. Töötab! Väga imelik on iPadi sisu suurelt ekraanilt vaadata. Ja natuke on nukker ka, et tal extended desktopi võimalust ei ole. Aga vähemalt hea teada, et kui tahaks, siis saaks. Dell teenib nüüd Imbi kodukontorit.

Kui dokk sai paika, tekkis kohe vajadus ka parema laua järele. Või noh, ei tekkinud, aga Martin jagas ühel heal päeval rõõmusõnumit, et oli Seisuki kliendikogemust kiitnud ja neilt kolleegidega jagamiseks lausa sooduskoodi saanud. Ostuprotsess jättis tõesti hea maitse suhu. Küll aga võtsin ma esimese hooga Martinist liiga palju eeskuju ja proovisin lauaplaadi tellida Puumarketist. Nüüd tagasi vaadates tundub, et puidukriis oli juba otsapidi pihta hakanud ja tellimuse täitmine muudkui venis. Lõpuks sain kirja, et seda mõõtu üldse ei pakutagi enam — ja tellisin Seisukilt lauaplaadi ka. Lootus oli see töönädala lõpus kätte saada ja laupäeval ehitama hakata. Paraku selgus reede lõunaks, et enne esmaspäeva ei saa kohe üldse mitte. Ega’s midagi, tuli poodi minna ja endale lohutuseks üks LEGO muretseda. No et laupäeval ikka midagi ehitada oleks kodus.

Seisuk istumisasendis. Ehk teisisõnu: minu kodukontorinurk.

Tervise peatükis mainitud nutikaal (Withings Body Cardio) on siiani igapäevases kasutuses. Või no peaaegu igapäevases. Statistikafriigina on jube äge iga kord kaalule astudes graafikut näha, isegi kui kaal vahepeal üles on läinud. Ja no pikaajalise statistika nägemine on ju lausa super!

Kui Withingsi kaalu suutsin ma üsna sujuvalt oma hommikurutiini sulandada, siis vererõhumõõtja on suure osa ajast pigem tolmu kogunud. Tuleb see rutiin ka korralikult käsile võtta.

Kui ma avastasin, et meie kodu lähedale on tekkinud Ehituse ABC, mis lisaks ka üsna pidevalt laialdasi sooduspakkumisi teeb, läks käest ära. Kõigepealt ostsin ketaslõikurile lamellketta, et aeg-ajalt kirvest teritada. Siiani pole sihtotstarbeliselt kasutanud. Küll aga proovisin seda alguses köögitoolidelt lakikihi maha saamiseks — paras trenn käelihastele, lisaks veel suurepärane võimalus kogemata kaarjaid sisselõikeid teha. Läksin poodi, ostsin lihvimismasina. Oluliselt turvalisem.

Lihvimismasin

Vahepeal tellisin samast kohast elektri-lööktrelli ka, kui ma ema rõõmuks akutrelli ja liiga suure puuriga männikändu õõnsaks uuristada proovisin — vaigune puu kippus 10 sekundiga aku tühjaks tõmbama ja lisaks tahtis ka randme ära murda. Kahe käepidemega elektrikas töötab oluliselt paremini, ainult mootorile pidi vahepeal jahutust andma.

Kes ütles, et kännust lillepotti ei saa?

Rääkides emast, ühel kenal päeval kinkis ta meile kuumaõhufritüüri. Suurepärane vidin köögis, saab toidu kiiresti üles sulatada ja krõbedaks küpsetada. Seejuures ei mingit õli!

Kuna saunamaja ehitusel jooksid läbirääkimised elektrikega liiva — selles mõttes, et nad ei olnud nõus mulle kahe maja vahelise võrgukaabli vedamiseks läbi liivase pinna isegi pakkumist tegema — otsustasin proovida 2020 Arvutimaailma kanalil propageeritud Meraki GO sarja. No et ikkagi Cisco. Ja tõepoolest, majasisene võrk peab omajagu paremini vastu kui senise TP-Linki riistvaraga. Paraku ei saa sama öelda selle seadmeperekonna meshimise kohta. Esimestel nädalatel oli täiesti OK, aga sealt edasi on järjest alla käinud. Vähemalt korra päevas kukkus ühendus ära. Külmade ilmadega läks veel hullemaks — pärast 2-3 restarti õnnestub hea õnne korral tunniks-paariks ühendus püsti saada. Ja siis mõnikord peab jälle päevade kaupa kenasti vastu. Kasutajatugi ei osanud ka midagi targemat öelda kui “aga… pange kaabel?” Peab veel uurima.

Vana, 55″ telekas kolis saunamajja. Seega oli tuppa uut vaja. Nüüd on meil seal 65″ 4K OLED. Eks siin natuke oli 2018 tulnud fiiberoptilisel netiühendusel ka oma osa, mis 4K isu peale ajas. Reaalselt… ei ole vahet väga märganud ja kannatan endiselt ka 720p sisu ära.

Transformer-laud. Kui lapsena olid ägedad transformerid need autod, mis robotiks muutusid, siis nüüd on meie elutuppa tekkinud laud, mille suurus ja kõrgus on reguleeritavad. Suurus küll ainult kahe astmena (50% ja 100%), kõrgus aga täiesti sujuvalt. Kõige madalamas asendis saaks lauda kas diivanil istudes jalatoena kasutada või siis laua ümber põrandal istuda. Kas ma hakkan vanaks jääma, et sellest nii entusiastlikult kirjutan? 😀

Oi ennäe, transformer ja telekas samal pildil! Laud on siin oma väiksemas asendis, sest parasjagu pole külalisi tulemas. Ja telekas… enam suuremaks ei saa minna, sest siis ei mahu kapi peale ära.

Kuna Imbi endale sünnipäevaks uue telefoni kinkis, ei jäänud mul muud üle, kui endale jõuluks ka kinkida. 😀 iPhone 13 Pro Max. Mõelda vaid, et omal ajal tundus mulle Samsung Galaxy S oma neljatollise diagonaaliga jõhker labidas. Nüüd siis 6,7 tolli ja ei tee teist nägugi. Aku vastupidavus on muidugi täiesti omaette klassist: kui eelmiste telefonidega oli kindel vajadus alati ööseks laadima panna, siis see peab 2 päeva järjest rahulikult vastu. Ja enne kui keegi alustab stiilis “Aga minu vana Nokia…” — minu Nokia 2110 aku pidas napilt koolipäeva vastu, sest pidevalt tuli spämmi (email->sms) ja üldse pole need seadmed mitte mingist otsast võrreldavad. 🙂

Galaxy S (2010) vs iPhone 13 Pro Max (2021)

Üsna aasta lõpus saabus juba oi-kui-ammu tellitud uus rattakiiver. Või no mis tellitud. Toetasin projekti Kickstarteris — see on alati mõningase riskiga seotud. Igatahes jõudis ta nüüd lõpuks kohale. Lumos Ultra. Oppaaa! Kaevurilamp otsa ees ja suunatuled kuklas. Ei raatsigi sellega talvel sõitma minna, aga kevadel proovin kindlasti ära. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuidas see lubadus kõlaski? Kui 500 plaati täis saan, hakkan kollektsiooni harvendama? Noh… seda ma ilmselgelt pidada ei suuda. Järgmine, samuti hetkel pisut kahtlasena tunduv lubadus võiks olla see, et ma uusi lisandusi enne riiulisse pistmist kuulan ja naudin. Hetkel ootab riiulisse pääsu ligi paarkümmend plaati. Mullused uued tulijad:

No natuke on neid va plaate ikka kogunenud

Raamatud. Tänavune Goodreadsi eesmärk (30) seadis küll mulluse tulemusega võrreldes justkui lati üsna madalale, aga liiga lihtsalt see ei tulnud. Ja aasta lõpus hakkasin teadlikult end lühemate teoste poole suunama. Siin on lemmikud, taaskord üsna suvalises, kuigi kergelt kronoloogilises järjestuses:

Teater. T-Teatri lavastus “Kuldne Draakon“, mida mul vaatamata ametlikult toimunud 2 etendusele õnnestus ikka oma standardiks saanud 3 korda näha. Antud tükis oli piisavalt kihte, et veel mõned korrad vaadata ja uusi killukesi välja noppida. Ühtlasi, kui keegi T-Teatrist seda loeb, palun kutsuge mind edaspidigi kontrolletendustele! 🙂

“Kuldne Draakon”

Kontserdid. Mullu väga kontserte kuulama ei jõudnudki, alles üsna aasta lõpus. Kõigepealt Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor — nende pärast olen valmis lausa Tartusse sõitma. Preemiaks sain pärast kontserti aasta parima toiduelamuse (T-bone steak Meat Marketist). Siis käisime jõulutunnet ammutamas Christmas Dreamsil Kultuurikeskuses Kaja. Dirigent oli juhtumisi sama, kes ka eelmisel kontserdil: Edmar Tuul. Aastale pani mõnusa punkti Rita Ray kontsert Alexela Kontserdimajas.

Podcastid. Memcpy ja Herrasmieshakkerit pole mu radarilt kuhugi kadunud, kuid tänavune aasta uustulnuk on kindlasti Kaisa suurepärane Loovusvool. Ausalt, hetkel mu kõige lemmikum podcast üldse, mida kuulates tahaks kogu aeg “jaa! just! mul on ka TÄPSELT nii!” vahele hõigata. Jube vahva, et Kaisa mind ka korra vestlema kutsus. 🙂

Kinos jõudsime käia tervelt 2 korda: Düün ja uus 007 tuli ikkagi päris suurelt ekraanilt üle vaadata. Paarile uuele filmile heitsime ka kodus pilgu peale, näiteks Don’t Look Up, Finch, The Banker ja Coming 2 America. Aga filmisõbrad me tänavu pigem vist ei olnud.

Sarjad. Allolevat (enam-vähem alfabeetilist) nimekirja vaadates tundub, et veits on ikka ületarbimine. Samas tahame õhtusse natuke põnevust ja siis midagi toredat/naljakat sinna otsa, nii et… valikut peab olema. Ja aasta on pikk aeg ka. Lisaks jälgime natuke ka mõningaid juutuubereid — Imbiga koos peamiselt muusikaga tegelevaid (Charles Cornell, David Bennett, RoomieOfficial), mina sekka ka tehnoloogiateemalisi (MKBHD, Mrwhosetheboss, Technology Connections, Techmoan). Ja no eks me mingitel hetkedel jälgisime ka kohalikke tõsielusarju läbi Zevakini filtri, aga tema kommenteeritud väljaanded hakkasid mingist hetkest talumatult pikaks venima.

Mängud. Üsna aasta alguses saabus meie mängukappi järjekordne Kickstarteris toetatud projekt: Outsmarted! Pealtnäha järjekordne Trivial Pursuiti derivaat, aga küsimused tulevad pilvest. Ehk siis mängimiseks on vaja äppi. Mängime tahvliga, pilti teleka ekraani peegeldades. Ehk siis see, kelle käik parasjagu on, hoiab tahvlit enda käes — ülejäänud seltskond jälgib mängu samal ajal suurelt ekraanilt. Põnev on see, et värskete uudiste kategoorias on siiani päriselt ka üsna värsked uudised olnud. Läbi on käinud veel sellised mängud nagu “The Mind,” “Spyfall” ja juba korra mainitud “Paharetid ettevõttes.” Testijate seltskonnaga olen ka paari enda jaoks uut lauamängu proovida saanud, näiteks “Kuues võtab” ja “Pandemic.” Viimases hakkas esimesel mängukorral juba tunduma, et saame hakkama, aga siis selgus, et käimas on viimane mänguvoor ja meie geniaalse strateegia elluviimiseks polnud enam aega.

Testijad pandeemiat lahendamas

Asjad, mida ma 2021 esimest korda tegin

  • Juhendasin magistritööd (x3)
  • Tellisin kaupa toidukappi nii, et kappi jäänud pudel sattus sõprade kätte, kes selle mulle hiljem koju ära tõid. Aitäh, Kätlyn ja Tarmo!
  • Asutasin Lions-klubi
  • Koordineerisin erinevate teostajate vahel ehitustööde kulgu
  • Käisin oma kodus saunas
  • Näitlesin “Kättemaksukontoris” — Jälgige märtsis uue hooaja algust, siis peaks mind ka näha olema 😀
  • Värbasin ühe soojaga 4 uut testijat
  • Käisin Itaalias
  • Sõitsin gondliga
  • Koostasin kasutusjuhendi MS Outlooki kalendrile 😀
  • Laulsin soolot koos kõigi TTÜ kooride ja bigbändiga
  • Panin kogemata jalga vana ülikonna püksid ja uue ülikonna pintsaku. Keegi ei saanud aru. 😀
  • Laulsin kahe juhendatava lõpuaktusel
  • Olin 39-kraadises palavikus, teades täpselt, millest see tuleb ja kui kaua kestab. Tundsin seejuures enneolematut optimismi
  • Lahendasin nonogrammi paberil
  • Värvisin mööblit
  • Osalesin podcastis
  • Osalesin verivorstide tegemises mitte-meelelahutuslikus rollis 😀
  • Käisin WRC etapil
  • Käisin poes abiks kaupa välja panemas
Martini ja Jörgeniga Laagri Maksimarketis

Itaalia tuur 2021, osa 3: Siena, Viareggio, Milano

8. august jätkub

Firenze ja Siena vahele jäävad viinamarjaistandused. Üks neist ootab meid degusteerimisele, seega oleks patt minemata jätta.

Ilusad sirged viinapuurivid. Mitte nagu meie kaabude servad. 🙂
Must kukk on Chianti sümbol. Kus me oleme? Ega ometi Toskaanas?
Degusteerimine on täies hoos. Kisub pisut ülemeelikukski: Imbi valge kaabu ei ole varsti enam nii valge.
Krissu harjutab itaalia keelt. Käe asend ei ole vist veel päris õige?
Tüdrukud ja vein

Mida lähemale jõuab Siena, seda mägisemaks muutuvad teed. Ehk siis pidevad kurvid, tõusud ja laskumised. Autojuhile väga nauditav, aga kui natukenegi üle pingutad, võib teistel südame kergelt pahaks ajada. Pärast korduvaid kaebusi kaasreisijatelt mu sõidustiili kohta plahvatan jällegi mina. Sihuke kahetaktiline päev tundub olevat. Proovin rahulikumalt võtta, aga samas tahaks nagu enne pimedat kohale ka jõuda ja ma ei kiirenda-pidurda meelega, vaid vastavalt vajadusele ja ausõna olen ma roolis ikkagi pigem rahulik kui kihutaja. Sõbrad võivad kinnitada. 😀

Siena

Hotellist on meile saadetud kirjeldus, kuidas kohale jõuda, mis on oluliselt lihtsam ja selgem kui Firenze parkimismaja oma. Jõuame oma 4-tärni hotelli esimesel katsel ja siseneme kolmandalt korruselt. Fuajee asub… neljandal, mis on ühtlasi hotelli eest läbi mineva tänava kõrgusel. Siena on pehmelt öeldes mägine. Vahetame autovõtmed hotellitubade vastu ja olemegi kohal. Aa, muide, teenindajad on natuke mures, et “tütardele” juhtus suurem tuba kui mulle ja Imbile. 😀

Õhtusöök — hotelli restoran on üleni täis broneeritud, sinna ei saa. Küll aga antakse meile vastuvõtus paar soovitust. Esimese juures näeme, et tuppa mahuks istuma, aga me tahaks õue. Sihime tee peal silma jäänud veinibaar-restorani, mille terrassilt avaneb mega vaade päikeseloojangule. Pearoad pole nii head kui mõnes varasemas söögikohas, aga magustoidud viivad keele alla. Eriti juustukook.

Vaade restorani terrassilt enne loojangut
…ja pärast

Kalorieesmärgi lõplikuks täitmiseks jalutame linnas ringi. See on korralik stepper, sest linn on endiselt mägine.

Siena toomkirik öösel
Legendi järgi olla Siena asutanud Remuse pojad Senius ja Achius, kes Roomast emahundi skulptuuri kaasa tõid. Ehk siis skulptuur kujutab ikkagi Romulust ja Remust.

Keskväljak. Kui seni tundus Veneetsia jäävat reisi haripunktiks, siis… siin avanev vaade paneb selles sügavalt kahtlema.

Siena keskväljaku üks serv. Kuna ma ei suuda seda emotsiooni piltides edasi anda, soovitan igaühel oma silmaga üle vaadata.
Siena

Selgub ka, et Sienas on maailma vanim järjest töötav pank, asutatud 1472.

Hotellile lähenedes leiame oma Volvo maja eest tänavalt parkimas. Ju nad siis liigutavad autosid vastavalt sellele, kes millal kuhu minna tahab. Ikkagi 4 tärni.

Nii ta meid nukralt öösel seina ääres ootab. Aga meie läheme hoopis tuppa magama. Homme seikleme edasi!

9. august: Siena-Pisa-Viareggio

Käime hommikusöögil natuke varem, et enne hotellist checkouti (kell 12) jõuaks ka valges linna peal ringi vaadata. Raekoja plats ei ole teist korda külastades enam päris nii jalustrabav kui öösel esimest korda lähenedes, kuid võimas on ta siiski. 5 kilomeetrit mägilinnas kulutab mõnuga kaloreid. Kas ma mainisin, et Siena on mägine? Ja temperatuur ka muudkui tõuseb.

Vaade Siena keskväljakule
Oi, keegi on LEGOst samasuguse maja teinud, nagu seal väljakul! 🙂
Mis see sõna oligi? Mägine? Jah!

Veereme Pisasse. Tee peal helistab ema ja räägib saunakerise ümber toimuvast. Kas peame uue kerise ostma? Waze pakub torni läheduses parklat, mis on lihtsasti leitav, mõistliku hinnaga ja isegi vabu kohti leiab. Teeme Pisa torni juures kohustuslikud turistipildid. Turiste on, muide, meeletute massidena. Vaatamata Covidile. Ja õhutemperatuur jätkab aga tõusmist.

Proovin Annist ja tornist klassikalist turistipilti teha, aga midagi on valesti. Mis? Anna kommentaarides märku!
Järgmiseks istutan torni endale pähe. 🙂
Ja siis üritab keegi mu mütsi endale pähe tõmmata

Pisa-Viareggio

Plaan on osta hommikusöögiks kraami ja seekord ise teha. Brändilojaalsusest räägin meid Coopi. Mitte et keegi teine roolis oleks, eksju. 😉 Tuleb tunnistada, et Eesti Coopis on parem valik kui siin. Küll aga ostan kaasa itaaliakeelsete kirjadega Coopi kandekoti, et sellega kodumaal eputada saaks. 😀

Coop Itaalia moodi. Mis on pildil? Meie maal pannakse sellistesse dosaatoritesse üldjuhul näiteks pähkleid. Siin aga… loomatoitu. Vasakul kassid, paremal koerad. 🙂

Viareggios parkimine. No problemo, siin töötab lausa sama äpp, millega ma alguses Monzas end parkima tahtsin sättida. Panen parkimise käima, esialgu järgmisel päeval kella kolmeni, et hommikul jõuaks rahulikult süüa, tiksuda ja rannas käia. Või siis panen lihtsalt klapid kõrva ja kuulan linna peal audioraamatut.

Õhtusöök — Pizzeria O Sole Mio. Ei teenindajad ega menüü meiega inglise keelt ei räägi, aga kuidagimoodi saame siiski oma 4 pitsat tellitud. Ooteaeg ca 10 minutit. Puuküttega pitsaahi. Ostame nad vahelduseks kaasa ja sööme oma AirBnB maja kolmanda korruse terrassil loojuva päikese värvidemängu nautides. Kodus on kerise-probleemid lõpuks positiivselt lahenenud. Õhutemperatuur ei ole ka enam nii tapvalt palav, kuid siiski veel üle 25 kraadi.

Pizza Pizza Birra Birra

Magamiseks on natuke palavavõitu ja konditsioneeri pole. Tekke ka pole, aga linast täitsa piisabki. Igaühel on oma magamistuba (st mina ja Imbi oleme siiski koos).

10. august: Viareggio-Milano

Oma tehtud hommikusöök — Krissult salat ja kohv, minult munad ja peekon.

Seda, et keegi ka saia viilutas, minu märkmed ei maini. Õnneks on pildid.

Tüdrukud lähevad Imbiga randa, mina kõndima. 3:1 suhe jätkub, alatasa on keegi see üks erand. Kõnnin ligi 9km ja jõuan “koju” tagasi natuke enne perenaist-peremeest. Vahetult pärast neid saabuvad ka tüdrukud. AirBnB “lepingu” järgi pidime siin olema lõunani, tegelikult lahkume nõks enne kolme ja keegi ei pahanda.

Vaade ranna poole
La Bottega della Bici, ehk siis rattapood. Tuleb välja, et meil on Tallinnas uhke Itaalia restoran nimega… pood?
Miski, mida ma Eestis juba palju aastaid kohanud pole — taksofon!

Sõit Milaano poole peaks Mapsi kalkulatsiooni põhjal võtma ca 4 tundi, tegelikult läheb pigem 2 millegagi. Õues on palav.

Milano vol. 2 (või on see 3?)

Jõuame hotelli juurde, mahume isegi tänavale parkima. Kohvrid sisse, check-in, kiire värskendus ja pool tundi hiljem stardime mina ja Imbi meie rendi-Volvoga viimast korda. Laseme tanklas paagi diislit täis ja tagastame auto Europcarile. Pluss siis see pisike peeglivärk. Alla 80 euro, st omavastutuseni ei küündi. Nelja peale jagades pole hullu.

Kohtume tüdrukutega taas raudteejaamas, üritame suveniire leida. No ei leia. Siis proovime rongipileteid osta ja selgub, et liini meiepoolne ots on katki ja Malpensa Express hetkel ei sõidagi. Taksoäpp lubab meid 95€ eest hotellist lennujaama toimetada. Hotell pakub seevastu 100 eest transfeeri. Valime hotelli pakutud variandi: see on vähemalt kindlal ajal kohal.

Vahepeal käime õhtusöögil hipsterlikus kohas nimega Mi Scusi, mis asub täpselt Esimese Milaano õhtusöögi-koha kõrval. Kirjade järgi peaks see esimene ka lahti olema, aga ei ole. Veider. Oli see üldse päris koht või kujutasime me seda endale ette?

Chinotto, ehk siis mandariinilimonaad. Siin on teatav etümoloogiline loogika sees.

Proovin pulli pärast elektrirollerit rentida, aga äpp ütleb, et minu riigi dokument (st Eesti juhiluba) pole toetatud. Diskrimineerimine!

11. august: Milano-Helsinki-Tallinn

Transfeer läheb lubatud 100 asemel maksma 120 eurot. Lubame pärast Ibiselt asja uurida, aga ei viitsi. Kohalik autojuht on minust, noh, mõnevõrra agressiivsema stiiliga. Vahepeal avaneb liiklusdiskussiooni käigus automaatselt ka mikrobussi juhipoolne aken, vahetatakse žeste ja hoolikalt valitud sõnu.

Lennujaama jõuame mugava varuga, aga Finnairi check-inis on juba järjekord. Ootame mõnuga.

Shoppame veel natuke kodustele külakosti ja juba saamegi lennukisse.

Ja juba olemegi pealpool pilvi. Kus, teadagi, paistab päike. 🙂

Helsingi lennujaamas tahaks pisut keha kinnitada, aga Burger King on kinni. Seevastu saab meie värava lähedalt häid ja “odavaid” gurmeevorste. Värava infotabloo soovitab külastada aadressi iseteenindus.terviseamet.ee ja vorm ära täita. Täidame.

Viimane lennuk, viimane grupipilt.

Lennuk on pisike ja kaasreisijatel on sekeldusi käsipagasiga. Hea, et ma oma pisikese kohvri ennetavalt ära andsin, mitte ei üritanud iga hinna eest õigust taga nõuda. Seljakott mahub ikka ära.

Kui ma siin elaks, näeksin ma siit oma maja!

Tagasi kodus. Superbi pakiruumi mahub kogu meie pagas lõdvalt ära. Vaatamata sellele, et Gert mulle sinna tänutäheks assortii-kasti alkovaba õlut on tekitanud. Kuidas edaspidi nii reisida, et kõik rendiautod vähemalt Superbi-mõõtu oleksid?

Mida me sellest reisist õppisime? No näiteks võiks neljakesi ikkagi natuke suuremat autot vaadata kui tavaline universaal. Natuke itaalia keelt õppisime ka — või siis saime kinnitust, et muusikateooriast on kasu ka väljaspool kooriproovi. Autosse muusikat valides selgus, et nii mõnedki lapsepõlvest tuttavad palad on pärit Itaaliast (nt “Jätke võtmed väljapoole” ja “Ootan tuult”). Ja et meie kõigi vaieldamatu lemmik italodisco esindaja on “La Dolce Vita”. Nälg teeb tigedaks, väsimus ka.

Eelkõige tahaks ma välja tuua seda, et Itaalia on täitsa tore koht ja siia tuleks hea meelega teinekordki. 🙂

Itaalia tuur 2021, osa 2: Como, Venezia, Firenze

4. august: üheksas pulma-aastapäev Como ümbruses

Hommikut alustan wifi-leviala otsimise mänguga — WCs saab iPadi kasutada, kui seda täpselt õiges kohas ja õiges asendis hoida. Ja ka siis kaob ta vahepeal ära. Sõltuvus on ikka üks paha asi. 😀 Ja siis kõnnib üks väike koer üle lae. Rohkem me teda ei näe. 😮

Täna on kogu reisi kõige vihmasem päev. Ühtlasi ka ainuke vihmane päev. Sajul ei paista lõppu tulevat. Aga vaade on ikkagi ilus.

Vaade maja peaukse eest. Mäed on pilvedesse peitu pugenud.

Otsime hommikusöögiks sobivat kohta. Sõidame pikalt mööda Como-äärseid linnu ja külasid ringi, lõpuks maandume “kodust” lühikese jalutuskäigu kaugusele. Sooja toitu kuskilt hommikuks ei saa, seega tellime järgmise hommikusöögi ööbimiskohast. Huvitav on ka see, et välja sõites tundub meie kitsal tänaval müüride vahe veel kitsam kui eelmisel õhtul sisenedes.

Parkimisandurid justkui tsenseeriks midagi?
Hommikusöök Itaalia moodi.

Tüdrukud on vahepeal leidnud ühe vaatamisväärsuse, kuhu peaks natuke matkama. Paraku ei soosi tänane ilm matkamist. No ikka väga märg on. Sõidame keelumärgi alt läbi, otsime kaardil näidatud punkti, aga… no ei ole üldse isegi midagi parkla sarnast kuskil. Kuna tee on kitsas ja selle läbitavus tundub iga järgmise kilomeetriga pigem halvemaks minevat, tagurdan kaamera järgi paar kilomeetrit viimase ristmikuni ja pööran otsa ringi.

Sõidan kaamera järgi. Võib-olla saaks heinamaal tagasi ka pöörata, aga igaks juhuks ei hakka riskima.

Õpime just kogetust ja enne järgmisse punkti sõitmist uurime arvustustest, kuidas parkimise ja jalutamisega on. 20 minutit aeglaselt jalutades? Sobib ka vihmaga? Selle me võtame. Tüdrukutel on vihmavarjud, mina jätsin enda oma hotelli ja usaldan vihmajopet. Paraku voolab vesi, mida jope küll suurepäraselt hülgab, otse pükstesse. Üsna ruttu olen läbimärg, aga vaated on seda väärt ja vähemalt pole külm. Ja pildid tulevad ka ilusad! 🙂

Vihmaga koskede vahel? Miks ka mitte! 🙂
Kui juba niigi üleni märg oled, võib vahepeal ka natuke lõbutseda 🙂
Maaliline, aga väga-väga märg. Ja ülevalt tuleb vett muudkui juurde.

Otsime kohta kiireks lõunasöögiks, tahame cannolasid. Koht, mida sihime, on vahepeal nime muutnud. Või siis uksed kinni pannud ja enda asemele uue koha sünnitanud. Tee (2€) on kallim kui kohv (1,5€).

Järgmiseks Villa Monastero. Uksel on pileti hind 8€, sees maksame 10. Miks? Sest villa pilet on tõesti 8, aga sinna saab ainult läbi botaanikaaia ja selle külastus maksab 2€. Kaval! 😉 Natuke meenutab Californias kogetud Hearst Castle’it, aga nii kitš ta siiski ei ole. Muuseum on seal olnud 30ndatest, praegusel kujul 90ndatest.

Villa Monastero väljast…
…ja seest
Sihuke lagi võiks ju söögitoas küll olla?
Vahepeal tuleb aastapäevapildiks ka poseerida 🙂
Keegi on heaks arvanud seda ilusat vaasi prügikastina kasutada. Igaüks väljendab oma suhtumist nii, nagu oskab.
Kohalik floora inspireerib mind oma teravusega

Parkimismajast spiraalteed mööda välja sõites — no nagu Viru parkimismajas, aga järsem — käib Volvo põhi korra vastu maad. Selge, tuleb väliskurvi hoida ja jälgida, et kedagi vastu ei tuleks.

Tuleme jälle ööbimiskohta tagasi. Sedapuhku suunab Waze mind läbi linna õigele tänavale, aga õiges suunas. Nüüd saan aru küll, miks saabumisjuhend reegleid rikkuma juhatas — kitsas tänav on teisel pool sama kitsas, aga omajagu pikem. Geniaalse gabariiditunnetusega õnnestub mul siiski meid sealt kriimudeta läbi mahutada. Räägime peremehelt välja võimaluse pesumasinat ja -kuivatit kasutada. Päeva viimased seiklused jätab Anni vahele, sest vihmas müttamine väsitas ta veits ära.

Õhtusöögile minnes pargime samasse parkimismajja, kus me just enne olime ja hakkame läbi vihma jalutama. Pärast mõningast tiirutamist ja kaardi dešifreerimist jõuame kohale, aga… vabu kohti ei ole. Tiksume uue koha otsinguil veel natuke ringi ja leiame: Mon Amour. Imbi ja Krissu tellivad erinevad mereandidega pastad, mina võtan vahelduseks rostbiifi. Ja suudan verisest lihast lõpuks selle meeldiva maitse üles leida. Pasta on ka jälle mõnusalt al dente nagu igal pool.

Üheksa aastat! 🙂

Tagasi “koju” ja selgub, et kuivatis loksuv pesu on veel täiesti märg. Anni arvab esiti, et pererahvas trollib. Vaatan lähemalt — 30’ ei ole 30 kraadi, vaid minutit. Loogiline, et poole tunniga kuivaks ei saa. Panen seguprogrammi peale ja jätame ööseks käima. Või noh. Vahepeal raporteerib Imbi, et kuivati jälle seisab, üks punane tuli põleb ja… mis siis ikka, tõlgime ära. Goolge Translate ütleb abistavalt, et serbatoio on inglise keeles reservoir. Ehk siis veepaak vajab tühjendamist. 🙂

5. august: Como-Venezia

Hommikusöök on uhke — pererahvas ise ootab köögis, kuni me sööme. Jätame peremehega südamlikult hüvasti ja sõidamegi. Viimast korda veel läbi kitsukese tänava, mis on siiani üle ootuste hästi õnnestunud. Ja nüüd siis… kuni ma paremat jälgin, käib vasak peegel käib korraks krõpsti vastu kivimüüri. Ohjah. See läheb meile veel maksma.

Senise reisi kõige rikkalikum hommikusöök
Kriimud peeglil

Bellaggio. Otsime kõigepealt parkimiskohta — kõik tasuta kohad on täis. Tasulise koha eest EasyPark (mis Milanos töötas) maksta ei lase. Ilmselt ongi ainult Milano kandi värk. Mis siis ikka, tuleb parkimisautomaati kasutada. See on aga keeruline ja üsna lollaka kasutuskogemusega: kui tehing ebaõnnestub, tuleb ports sekundeid oodata, enne kui uuesti proovida lastakse. Järjekord muudkui koguneb. Ja no siis pead veel ette teadma ka, kui kauaks parkima jääd. Mis siis ikka, paneme 2 tundi ja maksame 3 eurot.

Reverse photobomb: teeme Imbiga endli sellest, kuidas Anni taustal Krissut pildistab. Ühtlasi on kõigile ühtäkki kaabud pähe tekkinud.
Kogu kamp jälle ühel pildil, kusjuures mõned üritavad eri viisidel eristuda

Kuna eile sadas ja homme meid siinkandis enam pole, tahaks paadi rentida ja Como peal väikese tiiru teha, aga võta näpust, kõik on täis. Küll aga on Como täna väga ilus. Teeme portsu turistipilte ja leiame järve kaldalt restorani, kus jooke tellides piisavalt suupisteid tuuakse, et järgmise punktini vastu pidada.

See pilt läks otse järgmise aasta kalendrisse ka. Sest kuidas sa seda kalendrisse EI pane?
Como ääres on isegi parklad ilusad!

Lähen ees auto juurde, sõidan tüdrukutele vastu, järjekordse keelumärgi alt läbi. Midagi hullu ei juhtugi. Kitsastele tänavatele sigineb järjest rohkem inimesi. Võtame suuna Veneetsia poole, lootuses tee peal ka veel Como äärde randa suplema jõuda. Paraku pole ühelgi korral kas parkimiskohta ranna läheduses või randa parkimiskohtade läheduses.

Jõuame kiirteele. Sisse sõites võtad pileti, välja sõites annad pileti tagasi ja maksad selle järgi, kui pika maa sõitsid. Meil läheb esimesel korral kokku 16,50€ — selle raha eest läbime umbes 220km 130km/h piiranguga maanteed. Oleks ma oma autoga, tiksuks rahulikult adaptiivse püsikiirushoidjaga, aga selle Volvoga tuleb ikkagi väga aktiivselt liiklusele keskenduda. Liiklus on… omapärane. Peegleid ei pea jälgima, küll aga enda ees toimuvat. Nii märkan päris mitu korda vasakust küljepeeglist, kuidas kiiremal rajal tagant läheneja enne mind igaks juhuks hoogu vähendab.

“Kui ei oleks sind, mu väike kallis, jääks mu osaks iseteenindus”
Ühtlasi juhin tähelepanu sellele, kes teenindavad vasakpoolsetes ridades.

Teeme teeäärses tankla- ja söögikohakompleksis peatuse, võtame võileiba, külastame tualettruumi ja sõidame edasi.

Läbitud vahemaa polegi iseenesest kõige hullem, aga pisut lühikeseks jäänud öö, võõras liikluskultuur ja adaptiivse kiirushoidja puudumine väsitavad õhtuks väga ära.

VENEETSIA!

Esimese hooga proovime hotellile lähemal asutav kallimat parkimismaja — kõik on täis. Selge pilt, järelikult peame kaugemale parkima ja “veetaksoga” (rohkem nagu vee-marsaga) hotelli juurde sõitma. Ootamist on omajagu: kõigepealt autoga ummikutes, siis piletisabas, lõpuks ujuvplatvormil ja siis juba ootamegi laevas oma peatust. Kõigil on maskid peas. Ühel hetkel lahvatab Itaalia temperament: üks vanem härrasmees pahandab, et lapsekärud igal pool jalus on. Teised rahustavad kõrvalt: “Calma, calma!” Pole see Itaalia nii teistmoodi midagi, täpselt nagu meie Nõmmekate grupis. 🙂

Veemarsas on paras trügimine

Hotell on üle ootuste hea (kuigi paberil ainult 2 tärni). Natuke chillime niisama ja stardime poole üheksast õhtusöögile. Valime kolme restorani vahel, lõpuks võtame kõige mitmekesisema menüüga. Proovime Imbiga ära musta risotto tindikalaga.

Jalutame linna peal, et kalorieesmärk täis saada. San Marco väljak on öösel imeline! Miskipärast veits vesine. Lapsed möllavad vees, mõned teevad fotosessioone.

San Marco väljak öösel: peegelpõrand!

Kuskil kaugel lööb välku. Hästi kaugel, aga hästi stabiilselt. Nii stabiilselt, et õnnestub seda päris mitu korda kaamerasilmaga tabada ja isegi natuke erinevate lähenemistega eksperimenteerida. Võimas!

Mis välk on?
Ma küsin: mis välk on? Jube vahva, kui isegi ilmastikunähtused niimoodi poseerida viitsivad.
Coop, Coop! Kes seal on?

6. august: Veneetsia

Olles Como kogemusest õppinud täpselt… mitte midagi, otsime kohta, kus mõnusasti hommikusööki nautida. Soovituste järgi navigeerime kitsastel tänavatel küll siia, küll sinna, aga kõik kohad on kas täis, pole veel avatud või on nad lausa igaveseks suletud. Need kohad, mis avatud on ja kuhu mahuks ka, jätavad imeliku mulje ja menüü tundub koosnevat ainult erinevatest saiakestest. Ju siis nii ongi, et siinmaal hommikuks midagi normaalset ei sööda. Või süüakse kodus.

Ühes kohas tundub, et saia vahele on isegi omletti pakitud. Proovime ära? Mõned seltskonnast on ikka kahtleval seisukohal. Sel hetkel mu unine kannatus katkeb. Saadan kõik ühte pimedasse kohta ja teatan, et mina söön siin, meeldib see neile või mitte. Teised ühinevad ka. Toit on kuiv ja üldse paras pettumus, aga vähemalt on see osa päevast nüüd tehtud. Järgmise hommikusöögi tellime hotellituppa, on kindlam.

Kõik on hommikusöögiga ilgelt rahul!
Kuidas Veneetsias sellist pilti saada?
Umbes-täpselt nii see käib
Meie siin viltuse torniga poseerimas. Kas tõesti juba Pisa?

Pärast pingelist hommikut jaguneme kaheks tiimiks. Ehk siis meie Imbiga proovime gondlisõidu ära ja tüdrukud vaatavad omal käel linna peal ringi. Alberto on väga professionaalne ja tore. Vilistab ja laulab, natuke teeb ka ekskursiooni ja vastab jooksvalt meie lollidele küsimustele. Näiteks selle kohta, kui pikalt gondoljeeriks õppima peab. Ja vastus? Paadi juhtimise saab ruttu selgeks, aga vilumus võtab aastaid. Ja peamine on tegelikult hoopiski suhtlemis- ning müügioskus. Psühholoogia. Ei ole nii, et kuue kuuga saad trollijuhiks ja ongi olemas.

Meie siin niisama Albertoga hängimas.
Alberto tööhoos
Väike stiilinäide ka

Otsime lõunat, aga päriselt süüa ei taha. Pigem nagu jahutust. Ehk siis — gelato! Oma lemmikväljakul leiame vabade laudadega restorani ja potsatame toolidele. Kelner toob menüüd. Anname mõista, et tahaks jäätist, mispeale tema meid mõned lauad tagasi suunab, sest kõrvalkoht ongi gelateria. Tellime kumbki ühe portsu gelatot, mis osutub meeletuks. Ongi kogu lõuna. 🙂

Gelato. Hästi palju gelatot.

Õhtusöögi teeme jälle samal väljakul. Kolm meist tellivad salatid, mina võtan pitsa. Ja siis veel kamba peale ühed friikad ka, sest taimetoit on ju ikka tervislik. Küsin ettekandjalt, mis pitsat ta ise soovitaks ja võtangi tema soovituse peale Quattro Stagioni. On tõesti hea. Lisaks ka vaheldusrikas. Õhtusööki oodates tellime veel homseks hommikuks endale veetakso ära. Tuleb välja, et saab täitsa netist tellida — valid lähtekoha ja sihtkoha, maksad raha (63€) ära ja ongi olemas. Isegi kinnituse saab meilile!

Quattro Stagioni. Elamus oli ilmselt parem kui pilt. 😀

Õhtul viivad jalad meid jälle San Marco väljakule, mis on järjekordselt vee all. Kiire guugeldamine annab tulemuse, et nähtuse nimi on acqua alta ehk tõusuvesi, mis kanalisatsioonist vee üles surub. Igal juhul tasub pärast vees hullamist jalad hotellis puhtaks pesta. 😉

Päeval ostetud postkaardid täidame õhtul hotellitoas ära ja varustame markidega. Margi pealt jääb silma hoiatus, et kindlasti õige firma postkaste kasutaks. Otsin veebilehelt, kus neid va kaste siis leida võiks — ja selgub, et pärast Veneetsiat midagi enam teele ei jäägi.

7. august: Venezia-Firenze

Hommik algab missiooniga kaardid posti viia, et nad kõik ikka ilusti sihtkohta jõuaksid. Enne minekut ütlen veel Imbile, et ta võib ilma minuta hommikusööki alustada. Üks postkast on küll üsna hotelli lähedal, ent see on täiesti valede kirjadega. Netist vaadatud kaardi peal pidi sobiv punkt ka täiesti sealsamas olema, aga võta näpust. Kui siin kunagi mingi pood või putka ongi olnud, siis enam seda igatahes pole. Kulgen reipal sammul mööda hommikust Veneetsiat, otsin õige logoga kohta. Ahaa! Üks ratastel ajalehekiosk, mille puhul veel aru ei saa, on ta avatud või mitte, igatahes kaks asjapulka seal juures askeldavad. Küsin, kas siin saab kaardid posti panna. Härrased vaatavad korraks kaarti, ehk postmarkigi… noogutavad korraks ja ajavad omavahel juttu edasi. Mis siis ikka, jätan oma kaardivirna neile ja kiirustan tagasi hotelli.

See postkast, mida mul vaja EI olnud

Selgub, et olen ära olnud alla kümne minuti ja hommikusöök peaks kohe jõudma. Eilsega võrreldes on toit kordades parem, ainult muna ei ole. See-eest saab meesaia teha! Ainult võid oleks ehk pidanud rohkem võtma.

Arveldame ära ja jääme veetaksot ootama. Natuke on närv sees, sest broneering sai netist tehtud ja hotelli nimi tuli ise vaba tekstina kirjutada. Mis siis, kui sellel hotellil ametlikult kaid polegi? Või kirjutasin valesti? Tahaks ikka nii valida, nagu Eestis pakiautomaati — no et nimekiri on ees ja vali siit. Aga takso tuleb täpselt tellitud ajal, ei küsi midagi ja sõidab õigesse kohta. Okei, enne randumist ta siiski uurib meilt, kas tahame bussi peale või parkimismajja.

Pilt sellest, kuidas Imbi hotelli taksopeatust pildistab
Tüdrukud takso tagaistmel
Meie Imbiga takso tagaistmel. Venitasin enne istumist jalad natuke pikemaks, et uhkem oleks!

Enne taaskohtumist Volvoga üritame skoorida praamipileteid Jesolo ranna poole, aga sellist praami pole vist olemaski. Mis siis ikka, sõidame!

Jesolo

Jesolos viime tüdrukud randa ära ja otsime Imbiga parkimiskohta. Pargime niidetud põllulapile, nagu oleks festivalil. Või rallil. Aga parkimine on täiesti tasuta. Natuke põen, et kohvrid liiga ahvatlevalt välja ei paistaks ja pakin osa asju ajutiselt tagaistmete ette ringi.

Enne randa käime veel poest läbi, et endale natuke jooki ja rannarätikud tekitada. Leiame rätikud. Ilusad roosade flamingodega. Müüja nendib nukralt: “Mul on ainult ühte moodi neid.” “See on okei, meil võivad samasugused ka olla.” “Okay, same-same!” Poetädil on miskipärast väga naljakas. Või siis on ta lihtsalt rõõmus, et sai kaks ühesugust rätikut müüdud. 🙂

Mööda minnes paneme silma peale ka ühele nunnule pizzeriale, kuhu pärast sööma tulla.

Rand. Tüdrukud on meile väga head kohad rentinud, toolid on veele piisavalt lähedal, samas mitte ka kõige esimeses reas. Loeme raamatuid, naudime sooja merevett ja laineid, tunneme end igati hästi.

Jesolo Beach: vaade raamatu tagant

Tagasiteel sihime pizzeriat, aga jääme pika ninaga. Isegi kõrval asuvas jaapani restos on siesta. Ainult üks pubilaadne koht on lahti ja pakub minipitsasid jms pubitoitu. No vähemalt ei jää nälga.

Jälgin teeäärsetes tanklates diisli hinda — mida kaugemale linnadest, seda odavamaks läheb. 1,469 on vist kõige odavam. Ja siis, kui lõpuks kiirteelt tankima läheme… 1,78. Mis juhtus? No selge, kiirtee juhtus. Täisteenindus: onu küsib, kas tavaline või plussiga. Tangime tavalist.

Waze juhatab suurelt maanteelt kõrvale, mägiteedele. Ummikust eemale. Sest kiirteed mööda edasi läheks pool tundi kauem. Lõpuks oleme ikka kiirteel kerges ummikus, aga üldse mitte nii hullus. Jõuame Firenze äärelinna Ibisesse kella kaheksa paiku õhtul. Leiame tasuta valveta parkimiskoha hotelli kõrval ja tšekime sisse.

Õhtusöögid skoorime hotelli baarist. Süsteem on selline, et tellid baarist toidu ja vead selle kandikul endale tuppa.

Jäätisevalik hotelli baaris. See M tähega, mida me Magnumiks kutsume, hääldub Itaalias pigem “maanjum”. Muidu ei saa keegi aru.

8. august: Firenze-Siena

Magame rahulikult une täis ja võtame hotelli hommikusöögi. No et Ibis ja saab normaalselt süüa. Muna ja värki. Omletti pole, ainult kõvaks keedetud munad ja saiad. Imbi saab viimase juustuviilu. Ibis, miks sa meile nii teed? 😀

Küll aga hakkab kohvri-tetris juba päris hästi välja tulema!

Järgmiseks otsime Firenze kesklinnas parkimismaja. Kuna oma piiritus ettenägelikkuses broneerisime õhtul koha ära ja isegi maksime selle eest netis, ei saa ka suvalist parkimismaja võtta. Õigeni sõitmine osutub seevastu keeruliseks — Waze juhatab läbi keelumärgi, Google Maps jällegi läbi sellise ala, mida parkla-vahendusteenuse juhend ütleb, et mingil juhul läbida ei tohi. Helistame parklasse. Viitavad videole Facebookis. Tore video küll, näitab täpselt parkimismajani jõudmise ära, aga… millisest punktist see video täpselt algab? Pärast mõningast Firenze vahel autoga tiirutamist läheb Imbil närv mustaks — nüüd on tema kord plahvatada. Kolmandal katsel (sh pärast kolmandat telefonikõnet garaaži) jõuame kohale. Pool tundi pärast broneeritud aega. Aga ka 3,5h on piisav, et sellise palavaga Firenzet avastada.

360 kraadi maa alt, parkimismajast

Esimene vaatamisväärsus: Ponte Vecchio. Kõnnime üle silla, otsime paremat vaatenurka ja võtame kohvikust juua, et end jahutada, kosutada ja WC-d kasutada.

Taustal Ponte Vecchio (ehk siis… vana sild?)
Firenze
See hääääästi suur kirik Firenzes
Sama kirik, teine suund
“Koppel ja kuppel”

Lõunasöögiks leiame ilmselt kõige ägedama restorani üldse. Meid teenindab (enda sõnul) Firenze parim fotograaf, kes teeb lõpuks ka koos meiega selfie. Täpselt nagu me lootsime.

Firenze parim fotograaf ja meie. Pole kahtlustki!
Punane vein?
Ei, must pipar!

Et lõunasöögi ja broneeritud parkimisaja lõpu vahele jääb veel natuke aega, aga tüdrukud ja Imbi on pigem natuke väsinud, lähen vahelduseks üksi kiiremal sammul mööda linna ringi kolama ja oma päeva kalorieesmärki täitma.

Lase mind veel üksi linna peale. Kohe hakkan ebasündsate kujudega pildile trügima.
Kas ka siin on tegu ebasündsa skulptuuriga, jäägu vaataja otsustada. Tegelikult vist ikkagi ei ole?

Järgmises osas külastame viinamarjaistandust, Sienat, Pisa torni ja veel igasugu kohti. Ja siis lendamegi juba koju tagasi.

Itaalia tuur 2021, osa 1: Milano, Monza, Como

Minu uusaastalubadus aastaks 2020 oli, et ma ei lähe ühelegi välisreisile. Ja ennäe imet, soodsate olude kokkulangemisel suutsingi ära teha! 2021 suvel selle lubaduse toel enam edasi purjetada ei saanud ja nii võtsimegi ette ühe minu jaoks täiesti uue sihtkoha: Itaalia. Sedapuhku otsustasime autot mitte piinata ja siiski lennata, aga kohapeal auto rentida. Täpselt nagu 2019 USA reisil. Ja kuna rendiauto kulusid neljaga jagada tundus endiselt mõistlik, leidsimegi endale maagiliselt 2 reisikaaslast. Teilegi USA reisilt tuttav Krissu ja tema trennikaaslane Anni. Üritasime pingsalt leida ühte ühist nimetajat — 2019 olid kõik lasersilmad — kuid tulutult. Kombineerisime nii- ja naapidi, aga igatpidi paistis ainsa ühise tunnusena välja see, et üks erineb teistest. 3 lasersilma ja üks läätsekandja. 3 naist ja üks mees. 3 noort ja üks hallpea. 3 lühikest ja üks pikk. Ja nii edasi. Ah, siiski: kõigi reisiseltslaste vanus algab kolmega. 🙂

Igatahes. Mõned mõnusad seansid planeerimist, broneerimist, tuliseid vaidlusi ja huvitavaid avastusi hiljem olime kõik valmis startima. Pane turvavöö kinni ja sõidame!

2. august: Tallinn-Helsinki-Milano

Meie tänavune puhkusereis algab umbes samamoodi nagu eelmine 2 aastat tagasi: sõidame minu truu punase Superbiga oma kodu eest ära, kohvrid pakiruumis. Sellega sarnasused lõppevad, sest roolis on Gert, kes järgmised poolteist nädalat sellega ka enda puhkust saab sisustada. Ja tänava otsast ei pööra me mitte lõunasse, vaid põhja: võtame suuna lennujaamale.

Esimene lend, TLL-HEL. Miskipärast otsustab broneeringusüsteem meid istutada paarikaupa teineteise taha, mitte kõrvuti. Registreerudes kohti valida ka ei saa, sest kõik näikse täis olevat. Pisike lennuk ka. Ja lühike lend: lennuaega napilt 20 minutit. Tallinnas lastakse meil jala mööda asfalti terminalist lennukisse minna, Helsingis tuuakse bussiga terminali. Kuna antud lennukil on uks taga ja tüdrukud (Anni ja Krissu ühine nimetaja, mis hiljem eriti huvitava uue tähenduse omandab) on meist tagapool, mahuvad nemad eelmise bussi peale.

Istume Imbiga rõõmsalt üksteise taga ja ei pane tähelegi, et mingi mees Imbi taga koogutab, telefon tagataskus

Maskireeglit lennukis väga rangelt ei jälgita — enamikul on maskid siiski ilusti peas. Ainult ühel mehel ei ole, mida keegi talle ka pahaks ei tundu panevat.

Oleme Helsingi lennujaamas. Vahemaa järgmisse väravasse on lühike, jõuame ilusti. Tüdrukuid ei paista kusagil, äkki jõudsid enne meid lennukisse minna? Läheme sisse ja vaatame ringi. Ei, siiski, nad on kuskile lennujaama peale uitama läinud vist vahepeal.

Uus lend, uus mask, uus paigutus

Tüdrukud jõuavad ka, on meist rida tagapool teises seinas. Kuna me Imbiga oleme kahekesi kolmeses reas, saame laiutada. Lisaks on Finnair meile täiesti juhuslikult määranud kohad tiivapealses avariiväljapääsus, seega — rohkem jalaruumi sama raha eest! 🙂

Maskinõuet jälgitakse sedapuhku omajagu rangemalt. Ja seda nõuet ka, et ei tõuse püsti enne, kui sinu rida välja hõigatakse. Üks Itaalia härrasmees, kellel kõigi väliste tunnuste põhjal on tohutult kiire kusagile, proovib siiski oma käsipagasi järele upitama hakata — ja saab teenindajalt noomituse.

Imbi tabas hetke, kui ma eelseisvateks sõidupäevadeks harjutasin

Huvitava asjaoluna jääb silma, et tegemist on korraliku karjäärireisiga: nii õhkutõusmisel kui ka maandumisel paistavad lennuki akendest avatud tüüpi kaevandused.

MILAAAAAANO!

Väljume lennukist ja leiame rongi, mis meid Milano keskjaama viib. Peaaegu oleks teinud nagu alati: võtnud lennujaamast rendiauto ja sellega esimesse hotelli navigeerinud. Ja siis küpses millalgi planeerimise käigus plaan natuke kokku hoida. Kuidas? Valime hotelli ja autorendi hoopis suurlinna peamise raudteejaama ümbruses. Niisiis sõidamegi rongiga Milano Centralesse ja tiksume sealt jala kohvritega hotelli. Keegi ei nõua taksot, sest hotell on üsna lähedal ja ilm hea. Lisaks on kõigil vaja päeva kalorieesmärk täis saada. 😉

Rong see sõitis, aga kes on piilupart? Ei tea, maskid on ees!
Milano Centrale — kaunis seest…
…ja väljast ka

Läheneme esimesele hotellile. Ibis Milano Centro petab alguses ära ja tundub esmapilgul väljast ilge urgas. Siis selgub, et küljeuksest ei saagi sisse. Läheneme peaukse poolt, mis paistab juba omajagu kenam välja.

Et see hotell on meil ainult üheks ööks, aga homme tahame veel Milanot avastada, uurime võimalusi kohvrid pikemaks sinna jätta. Kuna covidi-piirangud ei luba hotellides kõigile kättesaadavat pakihoiu-ruumi pidada, pikendatakse hotellitoa aega kella viieni õhtul. Tasuta. Mõnikord kohe veab!

Tõmbame toas korraks hinge, peseme lennukitolmu maha ja valmistume õhtuseks Milano-retkeks. Mu juhtmevaba laadijaga akupank hakkab vist läbi minema: aku jõuab lühikese ajaga 14% peale ja laadija otsas ei tõuse ka. Lõpuks hüppab lühikese ajaga 26%->97%. Kahtlane.

Otsime kohta õhtusöögiks, aga kõik on kas täis või kinni. Maandume ühes täiesti suvalises nurgapealses vana Tommi Grilli meenutavas kohas ja saame ülihea pasta carbonara elamuse. Mõnusalt al dente. Ja lasanje on ka täitsa okei. 1,5-liitrine pudel vett maksab 4€. Ja 0,3l alkovaba õlle eest kooritakse kuuekas. Toidu hinnad on seevastu täitsa talutavad. Üks pisike erinevus Tommi Grilliga on veel — teenindus on lauast. Kuna istume väliterrassil, ei pane maskinõuet väga tähelegi. Samas, siseruumides käivad kõik alati maskeerituna.

Vaata kui nunnult me õhtusööki ootame!

Tagasiteel hotelli leiame avatud kohaliku kaubandusasutuse ja varume järgmisteks päevadeks pudelivett. Pood on häääästi kitsas ja pisike, aga vähemalt on hilisõhtul kenasti avatud. Ja vett saab. 🙂

Uni on väga hea, sest ööd on siin mustad.

3. august: Milano-Monza-Como

Ärkame hommikul kell 8. Nendime Imbiga, et hotelli WCs on alarminöör väga nõmeda koha peale disainitud — täpselt dušinurka ja veel nii, et pestes jääb pidevalt ette. Samas, noh, eks ta ole ju komrpomiss efektiivse ruumikasutuse ja funktsionaalsuse vahel.

Hotelli hommikusöök on nagu hotelli hommikusöök ikka, aga kätte saab selle leti taga olevalt kummikinnaste ja maskiga teenindajalt. Mitte mingit iseteenindust. Mingis mõttes mugav, samas ka ohutum — teised külastajad ei köhi su toidu peale. Ressursikulu peale ei taha muidugi mõeldagi.

Tüdrukud lähevad Milanot avastama, meie Imbiga võtame sihiks autorendi ja Monza ringraja. Rendibüroosse jalutame hotellist umbes 15 minutit. Läheme väikese varuga, sest Monzas tuleb olla tuuri alguseks. Hiljem selgub, kui oluline see õigel ajal kohale jõudmine päriselt on — kui ringrajaga kirjavahetuses jääb mulje, et sain vabalt tuuri alguse aja valida, siis tegelikult sattusin täiesti kogemata mainima tänase ainukese ekskursiooni algusaja. Aga nüüd ma ruttan sündmustest pisut ette. Autorendi järjekorras tunduvad meist ülejärgmised ootajad olevat meie kaasmaalased. Me ootame rahulikult ukse taga, et sees korraga rohkem inimesi poleks, kui uksel olev silt lubab — nemad lähevad sisse piiluma, et äkki ikka saab kohe löögile. Ei saa. Igatahes, kui meie oma asjad ära oleme vormistanud, küsivad nad meilt, ega me juhuslikult Eestist pole. 😀 Uurivad rahvusvahelise juhiloa kohta ka. Tegelikult pole ma seda dokumenti seni veel ühelgi reisil näitama pidanud. Alati on tavalise Eesti juhiloaga toime tulnud.

Autoks broneerisime Passati, et kõigi kohvrid ära mahuks. Tegelikult oleks Superbi tahtnud, aga seda ei paku miskipärast keegi. Ühtlasi selgub, et Passatit me ka ei saa. Hoopis Volvo. Mitte et me kurdaks.

Meie truu suksu kogu ülejäänud reisiks.
Taustal kasutab Imbi kõiki oma analüüsi- ja auditioskusi veendumaks, et paberid on ikka korras.

Käivitamise nuppu ei leia esimese hooga üles. Istme reguleerimine ka teistmoodi kui ma harjunud olen. Lisaks nõuab harjumist käigukang: üles-alla nõksutades käivad läbi R, N ja D. CarPlay on olemas. Juhtmega küll, aga siiski. Ettenägelikult oleme kaasa pakkinud juhtmevaba laadijaga telefonihoidja, et kahe ekraani võlusid saaks nautida. Waze’iga võrreldes on Volvo sisseehitatud naviga mugavam sõita, sest juhised kuvatakse otse rooli taha. Samas ei ole seal liiklusinfot, seega marsruudid ei ole nii head. Navigeerime kahe seadme kombinatsiooniga.

Monza

Monza tundub Milano kõrval ilusa väikese külakesena, kuigi tegelikult on tegu täiesti arvestatava linnaga: inimesi rohkem kui Tartus, rahvastikutihedus on võrreldav umbes Kristiine linnaosaga.

Ainus kaader Monzast väljaspool ringrada. Mitte kõige põnevam fotolavastus, aga natuke annab kohalikust olustikust aimu.

Pargime auto ringraja-äärsesse parklasse. Otsin võimalust maksmiseks, tõmban lausa äpigi alla, aga… selgub, et täna on parkimine tasuta, sest rajal ega pargis midagi olulist ei toimu. Kõnnime ekskursiooni kogunemispunkti, Juan Manuel Fangio mälestusmärgi juurde. Huah! Ma olen sama kuju juba korra näinud, aga hoopis 11000 km kaugusel, Buenos Aireses. Ühtlasi selgub, et ka sealsamas raja territooriumil on täiesti tasuta parkimine. Meie giid on väga entusiastlik praktikant, kes räägib sellise enesekindlusega, et võtame kõike tema öeldut tõe pähe. Vahepeal tekib küll pisike kahtlus, kui ma vahepeal asjatundliku näoga midagi täpsustada püüan, aga tema vastab hoopis oma peas kõlavale küsimusele. Või äkki on keelebarjäär. Kui meilivahetusest jäi mulje, nagu me oleks ainsad ekskurseerijad, siis tegelikult on täiesti arvestatav grupp koos:üks prantsuse perekond, paar sakslast, mõned rootslased ja meie.

Ekskursiooni ajal näeme, et Alpine testib parasjagu rajal. Kuna broneerisime kombotuuri (hooned ja rada), on ajastus oluline: rajale lastakse meid ainult sel hetkel, kui testijad lõunapausi teevad. Seega oleme justkui pisikese ajasurve all. Mitte et seda kuskilt tunda oleks.

Paralleelmaailmad. Samal ajal, kui mina pildistan Monzas Alpine’i veokiparki…
…on Krissu Milanost üsna sarnase geomeetriaga vaate kaadrisse võtnud.

Kuna rajal on päriselt F1-auto (olgugi mõni aasta vana), on ka võistluskohtunike ruumis süsteemid sisse lülitatud ja kõiksugu ohutusnõuded tagatud. Välja arvatud see, et meid lubatakse täiesti vabalt igasugustesse ruumidesse, mis võistluste ajal lihtsurelikele rangelt kättesaamatud on.

Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 1: siin arutavad kohtunikud, kas kedagi peaks karistama või mis värk on. Aknast paistaks ilusti ka parc fermé, kui ma pildi natuke teise nurga alt oleks teinud.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 2: race control. Täielik ülevaade kõigest rajal toimuvast, aga sellegipoolest ei pruugi kõikjale kogu aeg silmi jätkuda. Kui me Barcelona ringrajal sama ruumi külastasime, olid ekraanid kinni. Aga täna on auto rajal ja valvsad pilgud … valvavad. Ees vasakul paistab ka meie giid.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 3: POODIUM! Järgmisel hetkel rebisin ma tossu jalast ja sundisin teisi sealt seest vahuveini jooma.
Me siin Imbiga niisama poseerimas. Tuuri ajal küsis keegi ka, mis nimed mu särgi peal on. Selgitasin viisakalt. Kirjuta kommentaaridesse, kui ära arvad. 😉

Hoonete ekskursiooni lõpus lähevad prantslased minema, kõik teised on ka rajatuuri ostnud. Tõsi, ka prantslased üritavad lõpus uurida, kas saaks juurde osta, aga kvoot on tänaseks täis. Seesama lõunapausi pikkus piirab, eks. Päris omapäi rajal kulgeda ei saa, meid sõidutab Jaguariga härra Roberto, kes muuhulgas mainib, et kuigi palka saab, ei tundu see talle üldse tööna. Täitsa mõistan. 🙂

Tundub nagu töristaks niisama ringi, aga enne esimesse šikaani pidrudamist käib kiirus ikkagi 200 kandis ära. Väga ei saa kihutada ka, kui oravad üle raja jooksevad. Alguses mängiv muusika on Roberto mobiilihelin.

Rajaga tutvutud, suundume vana ovaali otsingutele. Tuuri lõpus juhatab meid üks kogenum kompleksi töötaja (palgal 90ndate algusest), mis suunas jalutada ja mida kust näha oleks. Päris vanale rajaosale omapäi siiski minna ei saa, aga eemalt vaadata ei keela keegi. Õhus on mootorispordi ajaloo hõngu: kiiruse templil täitub järgmisel aastal juba terve sajand.

Ovaal paistab! Päris jõhkra kaldega. Vaatame lähemalt.
Selline näeb kalle välja altpoolt. Imbi ootab rahulikult. Ja jälgib, et keegi mind vahele ei võtaks — kaldusin natuke “ametlikult” jalgteelt kõrvale.
Mina ja vanameister Fangio

Auto poole jalutan üksi, sest Imbi on jalatsivalikuga pisut alt läinud. Ja noh, kuna siin see lähem parkla täitsa olemas on, saan ta jalavaeva ka hõlpsasti kergendada. Miks ma küll kõrvaklappe kaasa ei võtnud? Oleks saanud mõne audioraamatuga edusamme teha. Igatahes, minul saab enne autoni jõudmist juba 10km kõndimist täis.

Toon auto lähemasse parklasse ja teen kiire shoppingu rajaäärses nännipoes. Skoorin endale Kimi nokatsi (ta pole selleks hetkeks veel pinsile minekut avalikuks teinud) ja sooja Monza pusa. Kauba peale antakse ka pisike Ferrari akupank.

Skoorisin poest Kimi mütsi!

Ahjaa. Alpine testib. Üks kollase kiivriga noorsõitja teeb rajal ringe. Tuuri ajal üritan aru saada, kes see sõitja on, aga päris tõeni veel ei jõua. Järgmisel päeval leian Twitterist Guanyu Zhou postituse. Giid meil pildistada ja filmida otseselt ei keela, aga palub sotsiaalmeediasse mitte postitada — muidu tekib neil Ferrariga probleeme. Ja üldse raiub ta kogu aeg, et rajal testib Ferrari, mitte Alpine. On see siis taktikaline käik jälgede segamiseks, makstud reklaam, närvipingest tekkinud segadus või lihtsalt teadmatus, ei hakka urgitsema. On mis on. 🙂

Postitus, mis tekitas omajagu furoori: kes paneb pitsa peale praemuna? Omalt poolt julgen väita, et praemuna teeb kõik asjad paremaks. 😀